Arenguruumi on:)

Selle all mõtlen seda, et viimasel ajal olen märganud, et hommikul läheb kolme lapse väljamineku valmis panemiseks aega üks tund ja 10 minutit. Kogu tseremoonia näeb ise välja selline, esmalt söön lilyga hommikusöögi, siis sean valmis beebide toidu ja Lily riided. Siis samal ajal kui beebisid söödan, seab Lily ennast koolivalmis(kuigi jah, vahel avastan, et alusärk on kapmsuni peal). Siis sean beebid valmis, mähkemete vahetus ja riietamine. Ühele beebile kulub keskmiselt 6-8 minutit. Seega kahega läheb umbkaudu 15minutit. Omaette peatükk on aga nende kolme uksest välja saamine. Kuna elame kolmandal korrusel, siis tuleb alla saada treppidest. Õnneks aga saab teiselt korruselt alla liftiga. Kolmanda ja teise korruse vahel on vanker. Toon ühe lapse alla vankrisse ja siis jooksen üles tagasi ning toon teise beebi koos kolmanda lapsega alla. Samal ajal tuleb leida vaba hetk, mil haarata kott ja koolikott. Siis ukerdan kolm last lifti ja autosse. Siis keeran autos teatud lastelaulude "froggy songs" peale või siis highschoolmusicali cd ja algab 5 minutiline autosõit koolimajja(seda juhul kui kõik eesolevad valgusfoorid on rohelised, vastasel juhul läheb 9min. kooli jõudmiseks). Nii ta on, päevast päeva. Aga see reede oli nii, et olin nelja lapse järelvales...pereisa venna laps, kes on kahe aastane oli ka minuga. Hmm. See oli omaettekogemus ja lisas igale minu tegevusele otsa kerge 5-10 minutit. Ja loomulikult pidin olema korraga sajas kohas korraga. Jep. Omamoodi kogemus. Kaks ühe aastast, üks kaheaastane ja üks nelja aastane. Kes omab haigust TEGEVUSETUS, siis soovitan lapsehoidja ametit. Parim ravi:P

Minu emale!!!

Metropolitan Museum of Art

Mis toimub ka?

Toimub see, et töötan ja töötan.:) Aga nädalavahetustest võtan viimast. Laupäev läks kinole ja õhtusele sünnipäeva peole. See oli ka omaette kultuurikogemus, olla šotlaste sünnipäevapeol(nimelt minu siinne pere, pole mitte ameeriklased). Nad kõik on niii sõbralikud, et tekib tunne, nagu nad on kõik sinu enda sugulased ja tunnevad sind pisipõnnist peale. Pühapäeval aga oli kohutavalt ilus ilm jälle ning ei saanud jätta kasutamata võimalust põgeneda NYki. Mmm... Jalutasime Central Parkis ja huvitav fakt on see, et nii paljud inimesed tulid meie juurde ja küsisid juhiseid , kuidas kuhugi saada. Seega tundsime Lauraga, et meid ristitakse vägisi njuujorklasteks;). Kanname seda tiitlit auga:D Ja siis läksime Metropolitan Museum of Arti. Jalutasime sisse ja nautisime Egiptuse ilu ning mõne meetri pärast avastasime, et paar sammu tagasi tuli osta ka pilet, et sisse pääseda. Hmm. Kas me tegime seda? eiiiiii...... no pole hullu. Keegi ei küsinud meie käest midagi ja säästsime $20. Aga see muuseum oli imeline. Nii palju näha ja uurida, et unustasin lausa hingata.:) Ja siis, teate seda stiitlset viisikut, kes muudavad kellegi imagot? jeah, saime selle disaineri, noo, selle eriti geiliku mehega veitsa juttu puhuda ja ühe pildigi tehtud. Jee, esimene kuulsus:D
Seniks niipalju minu NYTimesist:)

Believe it or not!

Believe it or not!

Laupäeval otsustasime Lauraga minna N.Yi, aitab küll siin väikestes linnades kolamisest, oli aeg näha suurlinna. Alati kui astud NY tänavatel, tunned sellist rahutut, aga omamoodi hõngu. Igal tänaval on oma lugu ja kuju ning lõhn. Niisiis tuuseldasime 5th av. poodides ja nautisime Broadway tulesid. Otsustasime ka külastada Ripley muuseumi Believe It Or Not. See on muuseum kus on maailma kõige veidrama olevused, juhtumid, asjad, sündmused jäädvustatud. Näiteks pikeim mees, suurim jalanumber, naine kes kaalus 800 kilogrammi, Elvise juuksesalk, ainulaadsed piinamisriistad, imelikud loomad ja lihtsalt imestama panevad sündmused meie ajaloos. Eks arvata võib, et see ole igaühe enda mõttemaailma küsimus, kas neid uskuda või mitte, aga sealt sai palju infot ajaloost ja sündmustest, millest minul veel aimugi polnud. Seejärel jalutasime lihtsalt ja nautisime suurlinna melu. Sõime kerge õhtusöögi ja jalutasime veel. Kes oleks eales arvanud, et ma ühel päeval istun NYs ja naudin kohvi koos austraallannast sõbrannaga???

Veidike ööelust!!!

Sel nädalavahetusel tutvusime Lauraga ka siinse ööeluga. Seni olime külastanud lihtsalt restorane ja tutvunud lähemate linnadega. Aga seekord võtsime suuna ööklubisse. See oli selline restorani moodi pubi alguses. kui sinna läksime, söime õhtust ja siis mõne tunni mõõdudes lapiti kõik toolid ja lauad põrandalt kokku, muusika põhja ning volaa, saigi ööklubi valmis. Veel mõne tunni mõõdudes astus lavale ka bänd. High road. Fantastiliselt head muusikat tegid. Siinne pidutsemine on palju vabam kui aga Eestis. Tuleb välja, et see on tavaline, et keset pidu suures peomõllus naised baariletile tantsima lähevad ning jooke valama hakkavad. Mida hilisemaks aeg, seda meeletumaks pidu. Tantsi kuidas tahad. Muidugi üllatas mind ka see, et istusime Lauraga pukkidel, ning ühel hetkel Laura tõuseb püsti ning võtab suuna meie vastas istuvatele poistele ja tutvustab end neile. Minule kui eestlasele oli see suur üllatus, mina näiteks nii ei teeks. Aga seal me olime. Vähemalt saime kaaslased õhtuks ja mina ei pidanud selleks isegi sõrme liigutama:D On vist midagi, mida austraalia ja ameerika kultuurist õppida??? Ja kell 1 peolt lahkuda on patt. Pidu kestku vähemalt nelja-viieni, siis saad ikka tundma ühte korralikku ameerika ööklubi pidu:P Järgmise nädalavahetuseni!

Õunu korjama 2!

Sõidame NY-i ???

Nii, nende nelja nädala jooksul oleme Lauraga(minu asutraallannast sõbranna) mõelnud, et millal tuleb see päev kui ära eksime. Täna see meil õnnestus. Piisab vaid ühest väikesest valepöördest ja sa ei saa enam tagasi pöörata, kuna teatavasti on need kiirteed ühesuunalised. Sattusime õigele teele , aga vales suunas. Järgmisest exitist sattusime aga juba NY(mitte nüüd otse linna küll). Okei. Oli küll õudne. Saime läbi teatud linnade tagasi oma teele, aga siis avastasime, et sõidame meie kiirtee selles osas, mis viib meid hoopis kaugele Connecticutist. Nonii, lahkusime jälle kiirteelt ja peatusime mingis kohalikus väikeses poekeses. Küsides, et kuidas saada I95le, et connecticutti, Darieni saada, olid müüjad üllatunud, ja ütlesid... woooooooooooooooooo............ nii, see tähendas seda, et pidime ikka väga puuse pannud olema:D Aga lõppkokkuvõttes oli meie kiirtee seal läheduses, ja 10 min. pärast olimegi Darienis. Küllap neile seal poes tundus, et meile, kes me oleme võõramaalased, osutub CT. jõudmine keeruliseks ettevõtmiseks, et pole just pood ümbernurga. Kui Lauraga koju jõudsime oli pulss juba oma normaalkiirusel tagasi, aga hetkel kui hakkasime kõrgemaid maju nägema ja kiirteede maksu putkasid, oli ikka pulss kohutavalt kõrge küll.:D Nii. Nüüd on see siis tehtud ja oleme ametlikult ennast siia Ameerikasse sisse ristinud. Rohkem seda rituaali korrata ei tahaks.

Õunu korjama!!!!!!

Mitu nädalat on juba minu siinne perekond plaaninud minna õunu korjama. Just. Tuleb välja , et see on siin üks suur lõbustuspaik, kuhu inimesed peredega lähevad, et õunu korjata. Minu esimene rektsioon peas oli muidugi see, et olen arvamusel, et see nüüd nii LAHE just küll pole, et sellest suure rõõmuga kogu perega osa võtta. Eile sai aga see retk perega tehtud. Seal olid meeletult suured õunapuude aiad, erinevaid sorte ja suurusi. Ja inimesi oli nagu loomaaias tipptunnil, kõik ringiuudistamas. Inimesed pandi traktori järel veetavasse kärusse ja tariti mäest üles, just nende puude juurde, mis tänasel päeval sihtobjektiks. Palavus oli kohutav. Kusagil 35 kraadi, lauspäikese käes tekkis aga täitsa kõrbe tunne. Kui kotid õunu täis saadi, tuldi sama masinaga sealt ka alla. Kuna peagi on siinne suursündmus halloween käes, siis alguspunktis müüdi erinevaid kõrvitsaid ja hernehirmutisi ja muid selle pidustusega seonduvaid tooteid. Nagu väike külaturg oli sinna tekitatud, ainult et hinnad viiega korrutatud.
Noo, eestikeeli seda nüüd küll päris õuntekorjamiseks nimetada ei saa. Kui korjad otse puu otsast ja suurt muud midagi ei tee, kui ühe reavahelt korra läbi jalutad. Siin on see pigem mõnus perekondlik tegevus. Ja seda peab ka mainima, et need õunad on kohutavalt head. Suured, mahlased ja magusad. Fantastiline.

Say hi!!!!

Minu tööpäev!

Tavaliselt, minu tööpäev näeb välja selline, et kell 07.25 ma ärkan. 5 minutiga olen valmis ja joon juba kohvi. Kell 07.58 vanemad lahkuvad ja ma jään kolme põnniga üksi. Alustan etappi number 1: hommikusöök. Lilyga on lihtne, tema tahab tavaliselt vaid jogurtit. Ka beebidega on lihtne, aga söötmine on omaette teema. Ühele meeldib haarata hammastega lusikast, niiet seda suust enam kättegi ei saa ja teisele meeldib lihtsalt oma toolis turnida, niiet iga hetk võib sealt välja lennata (tänaseks õppis ka teine selle ära). Etapp 2: lapsed riidesse ja mähkmete vahetus. Mu lemmikosa päevast:D Seejärel läheb pool tundi sellele, et lasped alla autosse saada ja Lily kooli viia. Kooli jõudes tuleb kõik lapsed autost välja võtta, Lily klassi viia ja tagasi autosse beebid. Siis algab aeg ainult beebidega, kas siis jalutuskäik, shoppamine, mõne pargi külastamine, magamine või mõni muu põnev tegevus. Siis lähme tagasi kooli. Beebid autost välja, Lilyle klassi järgi, tagasi autosse kõik lapsed. Siis koju, ja algab lõuna. Sama söömaaja rituaal kordub jälle. Siis riiete ja mähkmete vahetus. Ja kõik magama. Algab vaikne aeg kuni pereisa , kell 15.58 uksest sisse astub. Polegi ju nii hull?

Nädalavahetuse kokkuvõte

Mis mulle Ameerika juures meeldib, on see, et siin on ALATI midagi teha. Laupäev läks siinse pere seltsis. Kerge roadtripiga New Hamptonisse. Koomiline selle juures on see, et ameeriklastel tõesti võtabki mitu tundi aega, et teele asuda. Küll unuvad asjad maha ja küll on vaja minna enne teele asumist sinna ja tänna, ning lõppkokkuvõttes jõutakse sihtpunkti viimasel minutil. Õnneks meie ei pidanud kusagil ajaliselt olema. Mõnus perekondlik roadtrip oli, vägagi sarnane neile, mida televiisorist näinud olete:D
Pühapäeva hommik algas kerge kohvi ja trenniga-jõusaalis. Seejärel väike lõuna Stamfordis ja raamatupoes. Fantastiline kui odavad siin raamatud on. Oleksin vist hea meelega selle poe tühjaks ostnud ja kuna mina ja mu sõbranna müüjale muljet avaldasime, saime raamtud, mis ostsime isegi odavamalt. Sinna poodi läheme kindlasti tagasi. Siis mõnus jalutuskäik päikeses ja koju. Ning õhtu oli omaette kultuurishokk. Nimelt läksime kinno, aga see oli South Norwalkis ja et sinna saada tuli läbi sõita Norwalkist, mis aga ööajal oli JUBE. Vaikus tänavatel ja kambad liikvel. Mootoratturid kihutasid punaste tulede alt läbi. Seisma jääda oli ikka kõhe küll. Õnneks film oli hea ja humoorikas, seega lõõgastav. Kino ise oli omaette komõõdia. Midagi nagu meie Kosmos, aga veidike vanaaegsem. Ja tagasisõit Darieni läbi Norwalki oli veelgi kõhedam. Ent, mis ikka, lohutus on see, et see oli veel lahke linnake, et on olemas veel hullemaid. :D
Ahoi töönädal!!!!!!!!!!!!!!!!