Jälle uus peatükk!

Vat täna on kirjutamise tunne. Viimase aja tegemistest niipalju, et olen oma otsaga tagasi Eestimaal- ohjh... alati kui siia pärast nii pikka aega tagasi tulla, on see tunne ikka nii hea. See Eestimaa tegelikult on üks ütlemata vahva koht, tuleb vaid osata hinnata neid häid asju, mis meie riigil pakkuda , mitte vinguda nende nõrkkohtade pärast, kuna olgem ausad, et eks igal riigil ole omad plussid ja miinused, aga oma kodumaa on ja jääb ikka südamelähedaseks. Aga siinkohal ma ei väida seda, et ma nüüd siis paikseks jääksin. Kuna tagasi minna USAsse plaan läbi kukkus- Jumal tänatud, kuna ma olin sellest riigist päris väss juba ning ma arvan...:D et ma pole päris lapsehoidjaks siia ilma tulnud. Nüüd siis lähen enese otsingutele teisele poole- Austraaliasse. See on aga ka juhul kui kõik sujub ja ma siin Eestis seda ühte ja õiget elu ei leia järgneva kahe kuuga. Nii siis ongi, et ots sinnapoole ja tööle ja paar muud plaani ka:P Selline Nipernaadi tunne on küll hetkel, kuna kodu kui sellist otseselt pole, kõik mis mul oli on USAs, siinkohal ka OMA TUBA. Aga kohver pagaasnikus ja reisikott seljas, nii ma siin seiklen siis hetkel Tallinna ja Saaremaa vahel. Täitsa põnev elu- kus õhtu, seal öömaja:D Et ärge siis imestage kui mõni õhtu just teie ukse taga kohvriga istun ja ütlen, et tead... täna on selline lugu , et poetaksin oma pea teie ulu alla:)

Elu on seiklus!

10. september

See oli päev, mil mul sai siin Ameerikas oldud täpselt aasta ja homme on aasta päevast , mil end selle perega sidusin. TERVE AASTA. Ja seni on kõik päris ladusalt mõõdunud. Leian et see aeg mõõdus lennukalt... pole kordagi nii üleöö otsa saanud aastat olnud. Eks see aasta oli palju toimumas ka, vb see ka oma osa määras. Nüüd aga tuleb jälle vaadata , kust poolt tuuled  puhuvad ning mida tooma hakkavad. Põidlad pihku:)

Florida!

Siin Ameerikas on kombeks käis perekondlikel puhkustel soojades maades. Meie pere otsustas minna Floridasse. Uskuge mind, see lennusõit on päris vahva kahe 23 kuuse beebi ja 5 aastase surakaga:D. Aga kohe kui lennukist maha saime, siis see kuumus, mis seal oli, pole mõeldud inimestele. Esimesel päeval kui saabusime suundusime kohe hotelli Napelsis(Ritz-Carlton) ja siis allakorrusele basseini mulistama. Mmm.... luksus. Ja siis lasime lastel natuke aega puhata ja läksime kohalikku randa. See liiv mis sealses rannas oli, on sõnul kirjeldamatult pehme. Siis läksime pereisa sünnipäeva tähistama ühte restorani ja eks olime väsinud ka ning pugesime magama. Reedene päev oli puhtalt veidike ümbruskonnaga tutvumise ja rannas vedelemise päev. Ja õhtut sisustasime Olümpia avatseremoonia vaatamise ja Eesti sissetuleku ootamisega. Ei midagi Eesti vastu:D aga mu pere pole kunagi nii palju naerda saanud, kui Eesti oma kirevas kostüümis sisse astus. Ja mu pere ei anna rahu tänase päevani, nalja meie kohta neile jagub nüüd:D Laupäeva hommikul kiskus aga Napelsis ilm viluks ja pereisa hakkas mõtlema, et näitaks mulle Miamit. Laupäev läkski meil Miami külastuseks. Nägin South Beachi(vähemalt siin Ameerikas üks tuntumaid randu). Sealses rannas oli IGASUGUSEID:) Jaa..... see oligi meie laupäev. Põhapäev oli kottide pakkimiseks ja taaskord basseinipäev. Seekord aga suuremas basseinis ja rohkema rahvaga. Ja KOJUSÕIT. Uuuullaallalaaa..... teate. ma pole elu sees oma elu eest nii palju kartnud, kui selle lennu ajal. Nimelt koduteel pidime läbi lendama päris mitmest tormipilvest ja see lennuk oli kohati rohkem allapoole teel kui otse ja edasi. Raputas ja hüppas, väristas ja müristas ja välkus ja..... aa... ja kas ma mainisin, et lennu alguses üks väike meil oksendas minu peale??? njaa... oli see alles sõit põrgust läbi:D Aga koju me saime , kuigi pole kindel, kas lapsed meil enam ealeski jalga lennukisse tõstavad:D

The man!

Paar nädalat tagasi olin NYs seoses koolitusega, mida tänu sellele programmile, millega siin Ameerikas viibin , pidin võtma. Meie teise päeva lõunapausi ajal läksime Columbus Circle kaubanduskeskusesse. Ja just kui sisenesime vihises meist kiirel sammul mõõda üks paarike. Mis minule silma jäi , oli et vana mees koos ilusa noore naisega. ja siis hakkasingi sõbranna poole pöödruma, et iuu... nii noor tüdruk nii vana mehega. Tema aga peatas mu poolelt sõnalt ja ütles, et eiei... see on ju Bruce Willis. Mina, et eiei... see liiga kõhna et olla Bruce Willis.  Nad läksid ühte kallisse kellapoodi. Mina siis arvasingi, et no... kui see ka on ta, siis ega me teda enam kunagi ei näe ikka, et lähme ka poodi. Ja läksimegi. Seal meeter korda meeter poes olimegi siis mina, mu sõbranna ja bruce willis oma tüdrukuga. Kõige iroonilisem on aga see, et seni kuni meid poes polnud, suutsid nad normaalselt teineteise kõrval seista, kui aga meie ka poes olime, sai tüdruk armukadedaks ning ei saanud enam käsi Brucei küljest lahti:D. Otsustasime lahkuda ja mingi aja pärast lahkusid ka nemad. Jäime alla ootesaali oma lõunat sööma kui üks hetk äkki nägime, et ta läks sinna poodi tagasi. Jäime siis ootama et ta välja tuleks ja siis mu sõbranna pöördus ta poole, et tere, vabandage, et teie poole nii pöördun, aga kas te olete Bruce Willis? tüüp pani aga meist lihtsalt mõõda. Ahhaaa.... aga siis mõne sammu pärast, keeras otsa ringi tuli käsi väljasirutatud meie juurde ja ütles, tere, jah olen küll ja surus meie kätt:) Jap. Täitsa tõsi ja täitsa uskumatu:D

New York

Järgmised read postitan kõigile neile, kes kunagi pole NY näinud, et anda aimu mida näen mina ja milline see suurlinn ka on. 

Iga kord kui rongi pealt maha astun jõuan ma Grand Centrali, kuhu jooksevad kõik rongiliinid. See on üüratu suur ja laiub kõrgustesse nagu mõni suur kolosseum ja on suurte laekaunistuste ja lampidega. Aga kogu ilu sinna laealla jääb ka. Eriti suvel, kui kogu see prügi sinna koguneb ja haisema läheb ja absoluutselt mingit õhku ei liigu terminalides. Kopse tappev. 

Aga niipea kui avad uksed 42-le , siis kuuled igas suunas taksode tuututamist ja inimeste mäsu ja erinevaid keeli ja inimesi.Ning siis veel metrood oma jalge all. Ja ma ei tea miks, aga see lõhn... mis alati ei pruugi just LÕHN olla, on kuidagi nii meelierutav. Selline hõng on sellel linnal, mis kohe võtab sind oma lummusesse ja siin ei olene ka aastaajast. Niikui esimesel teeserval seisma jääd ja hetkeks peatud , et hinge tõmmata... fantastiline. Soe ja täiesti ära kasutatud ja tugev hõng tabab sinu kõiki meeli. Suunates aga pilk maha, näed kõnniteid mis on TÕSISELT räpsed.Nendel teedel küll plätut jalast ära ei tahaks kaotada:D Seal on KÕIKE... aga selle rahvamassi juures, mis NYs elab, pole ka ime, et teid eriti puhastena ei suudeta hoida. Ja siis kui veel mõne ketke leiad , et ringi vaadata, siis need hooned tunduvad igavikulistesse kõrgustesse ulatuvat. Ja nad on nii võimsad, et tõesti tekib tunne, nagu sa keerleksid nende majade all seal. Ja juhul kui kellegil tekib võimalus inimesi ülevalt allapoole vaadata,... siis inimesed on nii pisikesed, et vaevumärgatavad. NY on täielikult tikukarbi linn. Ülevaltpoolt pole selles linnas mitte midagi ilusat. Lihtsalt ruutlinn... üks tänav teise otsas, iga maja üksteise otsas. NYs on inimestel alati kiire. Vähemalt nii tundub, alati... harva leiab mõne vanakeste turistide paarikese kusagil 5dal jalutamas ja seda linna nautimas. Eriti hea on aga kuhugi kohvikusse maha istuda. Suvel välikohvikusse ja võtta hetk ja seda linna natuida. Fantastiline ja imeline linn, oma ilude ja ohtudega. 

Tagasi eikunagimaale...

See Eesti on tegelikult üks ütlemata vahva koht.  Siin Ameerikas on nii hea teada, et on olemas selline armas väike hubane koht, kuhu suures mures peitu pugeda, olgugi, et see sulle nii ala 13000,- maksma läheb.:D Istusin paar hommikut õe juures maal trepil ja ei olnud seal lambaid ameeriklasi oma tobenaljakaid nalju tegemas ega mingeid Barbie emasid.  Puhas vaikus ja rahu. See kord kui nüüd Eestis käisin, ei tea kas juhtumisi või mitte, aga nägin teid kõiki. Kõiki neid kes mulle nii südamelähedased. Ja mul pole ealeski nii suurt nö. maailmalõputunnet olnud, kui nüüd, mil pidin jälle Eestist jalga laskma. Nende krokodilli pisaratega oleks terve Kopli veega üle ujutand. Ei tea mis juhtus. Aga tunne siia tagasi tulla ei olnud sama. Vb mu alateadvus teadis, et lennufirma mu pagasi ära kaotab:D, vb... ei tea. Aga see tunne pole ka tänaseks päevaks paremaks läinud. Suur klimp seisab kurgus ning on valmis end iga hetk välja laskma. Minu teine elu on jälle alanud. Jälle.  Igastahes, igatsen kohutavalt koju ja teie kõigi turvaliste käppade alla peitu. 

Tõsine loomaaed!

Ma ei harju sellega vist kunagi ära, et siin Ameerikas loomad , nagu metsloomad niisama ringi jalutavad. Ükspäev, pargin auto maja ette ja astun autost välja ja sealsamas, ühe meetri kaugusel sööb kits rohtu... et mine ja tee või pai talle.Ja siis ükspäev... teen pannkooke ja siis.... aken on lahti ja pidin südamerabanduse saama, kui äkki aknast välja hakkasin vaatama ja seal orav kükitas ning nillis kuidas süüa teen ja veel sellise niimuuseas olemisega. Väikseid uruhiiri ja oravaid on siin nii palju, et see on ajuvaba. Kui kohe praegu aknast välja vaataksin, siis meie maja esine muruplats oleks neid täis. Ja jänesed. Iga nuka peal... niisama ukerdavad ja ei karda ka... nagu omad. Nojah. Eks see elu siin ameerikas olegi üks suur loomaaed:)

EDU!

Selline lugu, et see nädalavahetus käis mu pere siin Las Vegases. Läksid kellegi sõbranna pulma. Lahkusid reede öösel ja tulid tagasi täna, teisipäeva hommikul. Aga kala seisneb selles , et minule jäeti lapsed.;) Seega jäin üksi kolme lapsega. Ja ma tõesti ei mõista kuidas üksikemad seda kõike teevad. Ühe lapsega saan aru, aga kolm on...KOLM. Ma olin iga hommik kell 5 nendega ärkvel... ja vahel ka öösel ärkasin paar korda beebidega üles. See kõik on meeletu vastutus ja vaev, mida nägema peab. Eriti aga tuleb olla närvikindel. Kui närvi kaotad oled läbi kah omadega. Rahu, ainult rahu on selle kõige võtmesõnaks. Ma arvan, et ma pole kunagi nii väsinud olnud. Nii vaimselt, kui ka füüsiliselt. Selle kella viiest ärkamise juures oli ainus normaalne asi see, et eks ma läksin vara magama ka tänu pikale päevale. Põhimõtteliselt kukkusin iga päev kell 7 õhtul koos beebidega juba magama. Ei suuda kauem ärkvel olla. Nad kõik on nii erinevad ja nende kõikide iseloomude ja tujudega annab sammu pidada ja kui kõik on veitsa jamade tujudega... njh..
ei oska sõnul kirjeldadagi. Igastahes... edu! Aga.. hakkama sain:)

Väike fakt Darienist!!!

Mõtlesin et räägin teile ühe loo selle linnakese kohta, kus ma elan. Darien on selline väike Ameerika linnake, kus elavad väga, VÄGA rikkad inimesed. Ja siinsed pereemad on supperkõhnad ja üritavad elu eest näha välja supperemad. Aga uskumatu, mänguplatsil tuleb nende laste iseloom kõigil välja. Ei kuula sõna jne jne. No tühja sellega , ise teavad mis teevad. Nende elu. Aga fakt milleni jõuan nüüd, on see, et siin linnas filmiti film The Stepford Wives(Stepfordi naised). Kes iganes seda filmi näinud on, saavad aru selle filmi irooniast selle linna suhtes:)

Läheb löömaks!!!!

Mina ei ole kunagi olnud mingi sõnatseja või noh... inimene , kes kellegiga sõnavahetusse kergelt läheks. Aga ükspäev olin Lily ja beebidega ühe Lily klassiõe juures, nö. playdatel, ning selle maja kõrval on kohe suur laste mänguplats ja läksime sinna mängima. Kohe märkasime ühte väga kahtlast vanatädi oma lapselapsega, kes hakkas minu väikseid terroriseerima. Lükkas ja lõi ja ei lasknud kusagilt üles ronida. Mina sain päris kurjaks. Ja siis see vanaema istub seal ja ajab ühe naisega juttu ja ei tee asjast väljagi. Kuni ühel hetkel tuleb minu juurde ja seletab , et oi sul nii kenad lapsed, vaata mida kõike juba oskavad ja uskumatu ja uskumatu ja uskumatu.... ja siis muudkui üritab neid haarata jne.... hmm... kahtlane!!!!!! Nii, siis tuleb see teine naine kellega see vanamemm ennist juttu ajas meie juurde, et kas te usute pilti, see vanake just seletas mulle, et me ikka ei oska üldse oma laste eest hoolt kanda jne jne... põhimõtteliselt süüdistati taas olemas nii noor ema.... asi selleks , mul ükskõik, rääkigu , mis tahab, mina teen oma tööd ja olen õnnelik. Siis otsutasime sisse tagasi minna kuna hakkas külmaks tõmbuma. Mänguplatsilt selle lapse koju viis värav.... ja siis see memm jooksis meile järgi ja hakkas sõimama, et miks te jätate värava lahti, see on ohtlik, see on ohtlik. NO KUULGE!!! See on selle pere värav ise teevad, mis tahavad selle väravaga. Ma siis kostsingi talle, et see on nende oma värav , ise teevad sellega mis tahavad. Ta vastu, SEE ON OHTLIK; SEE EI TOHI LAHTI OLLA!!! Ja sõimab sõimab. Ma vastasin, et miks te parem selle värava pärast muretsemise asemel oma lastel silma peal ei hoia(seal mänguplatsil kõrval on kohe suur sõidutee). Ta vastu... VÄRAV TULEB KINNI HOIDA. Ma vastu.... parem valvake oma lapsi!!! ja jätsin asja sinnapaika... pärast see kogu lugu lõppes sellega, et kutsuti välja selle lapse ema ja see naine hakkas teda ka sõimama selle värava pärast, et ta läheb asjaga linnavalitsusse. Naine vastas talle aga nii... HEAD KÜLASKÄIKU LINNAVALITSUSSE!!!!!!

Ilusat emadepäeva!!!

Selle ilusa pildiga sooviksin kõikidele emadele ilusat emadepäeva. Olgu see teilgi nii värviline ja nii südamest:)

KAUNIST EMADEPÄEVA!!!

Tarkus tuleb!!!

Ei saa ei üle ega ümber sellest valust. Aga viimane tarkusehammas tuleb mul ikka erilise valuga. Terva pool nägu on paistes ja lõuas oleks nagu suur kuum kartul kinni jäänud. Hambaid kokku ei saa panna, esiteks tänu paistetusele ja teiseks kuna see on nii ülivalus. Nii ma siin siis istun, mingite erikõvade medikamentide all ja olen omadega suhteliselt uimane. Täna on vanaema juures suur grillimine emadepäeva puhul.... liha mina küll täna ei saa. Vat selline hot topic minu elus hetkel:D EHK saan targemaks ka selle viimase purikaga....

Ilusad pisiasjad!

Teate, viimasel ajal olen hakanud tohutult hindama neid igapäeva elu kauneid pisiasju. Kuna minu iga päev on seotud nende pisikestega, siis tahestahtmata leiangi neid päiksekiiri nendelt. Kunagi ei ole ühtegi üdini halba päeva, kuna ühe pisikese südamest tulev kallistus paneb suure naeratuse näole. Siena on näiteks nii nunnu, et kui käed laiali paned, siis ta jookseb sinu juurde ja annab sulle suure suure kallistuse. Ja siis , kui õhumusi saadad v niisamagi musi annad, siis võib kindel olla, et vastu tuleb ka. Ning nii vahva on ka see, kui nad sulle oma pesadest ärgates suure naeratusega käed annavad ja kaissu hüppavad. Või et kui mänguplatsil kusagil oleme, siis kindlasti iga viie minuti tagant peavad nad minu olemasolu kontrollimas käima ja Sienal on veel selline komme, et peab tulema ja kallistama. taylor on aga selline iseseisvam rohkem. Tal on tekkinud selline hästi lahe komme, et ALATI enne kui ta magama läheb, võtab ta oma pudeli ja istub tugitoolisse.... üksi... mitte kunagi ei tohi seal keegi teine olla. Istub, mõnuleb ja vaatab telekat, kuni keegi ta üles korjab ja magama paneb:P Seda ma armastan ka, kuidas nad iga päev aina uusi sõnu õpivad ja leiutavad uusi viise ronimiseks. Nimelt, ükspäev panid mõlemad vabalt liumäest üles.... isegi Lily ei saa sellega nii hästi hakkama. Aga nende rahuldamatu ronimisvajadus ajas nad nagu naksi liumäest üles. Nüüdseks aga on see ka juba nii tavaline. Hirm tuleb peale, kui mõtlen, et mis nad järgmiseks välja leiutavad:D Lilyga on aga hoopis teine lugu koguaeg. Ta on selline laps, et teeb pahandust, aga alati leiab kõigele väga targa vastuse, et miks miski juhtunud:D Ja täna, panin ta magama ja siis ütleb, et tead Heli, ma armastan sind isegi siis kui sa minuga kurjustad. Selle lapse suust tulev, ma armastan sind, on kõige siiram ja armsam, mida eales kuulda võiks. Armastan seda elu nendega, see on nii siiras, puhas, otsekohene, aus ja heasüdamlik. Nii hea on nende lastega elada....

Ise täidan!

Ma tõesti ei tea, aga ikka tõsiselt kaua, mitmeid aastaid oli mul Eestis üks unistus, näha Broadwayl muusikali Ooperifantoom. Jap, täna see täitus. Sain jube heade istekohtadega piletid ja kohale me Meritiga olime. Ma istusin ja ise ka ei uskunud, et seda kõike näen. Kui keegi on filmi näinud, siis seal kohapeal oli see aga kõik veelgi võimsam. Laest põhimõtteliselt kukkusid suured vägevad kujud ja lambid alla, ning tekitas sinus tunde nagu sa oledki tolles ajas ja hetkes, ning oled saalis ooperfantoomiga ning kogu tegevus on suunatud sinu pihta. Ja millised lavakujundused... kõik varieerusid äärmusest äärmusesse ja tekitasid suure lossi kujutluspildi... Tunnistan ausalt... pisarad voolasid... ma ei tea kas sellest, et see kõik nii vägev ja liigutav oli või... ei tea. Aga nagu teate, siis eriti seda vesistaja soont minus ju pole. Et seega see kõik pidi minu jaoks ikkagi midagi nii liigutavat olema, et vee lahti sain. Kindlasti lähen seda veel vaatama. Kindlasti.

Väike võrgutaja.

Minu kõige vanim hoolealune on 5 aastane. Ja ma ütlen, peikasid sellel pisikesel juba jagub:D Ainult poistega mängiks koguaeg. Aga ükspäev leidis mänguplatsil aset eriti armas situatsioon. Nimelt on tema klassis poiss nimega Juda, kes on temasse juba ajast ja arust peale armunud olnud. Ning siis äkki jooksiski seal mänguplatsis ringi ja karjus Lilyle, et sa oled minu tüdruk, minu tüdruk, jne ... Lily aga vastu, et ma ei olen sinu tüdruksõber ja sai isegi päris pahaseks ta peale. Siis otsisid nad kahekesi OMAARUST vaikse koha ja hakkasid seda teemat arutama. Mitte et ma just seal samas selle liumäe kõrval poleks seisnud ,mille nad oma vaikseks kohaks leidsid. Aset leidis armas vestlus teemal, miks Lily ei saa Juda tüdruksõber olla. Kuna ta on tema sõber ja siis kui ta tema tüdruksõbraks hakkab, siis nad ei saa enam sõbrad olla ja et Lily tahab teda sõbrana:D Aga poiss siiski oma jonni ei jätnud. Ja rääkis sama teemat edasi:)

Noor emme.

Pean lihtsalt sellise loo ära rääkima, mis minuga ükspäev siinses suuresti kasutatavas kaubanduskeskuses nagu WalMart juhtus. Nimelt, olin kaksikutega väikseid sisseoste tegemas ja läksin siis kassasse maksma. Müüja küsib, et oi nii nunnud, kui vanad nad on? ma vastan , et 19 kuud juba. Müüja pani raha lauale ja vaatas mulle pikalt sügavalt silma ja suunas siis pilgu lastele.(ta ise oli oma viie/kuuekümnendates). Siis vaatas mulle uuesti otsa ja küsis, et kas nad olid plaanitud?????????? Tule taevas appi. Ma vastasin et ei olnud. Müüja jäi mind veelgi pikema pilguga vaatama. Ja siis ma naeratasin talle ja ütlesin, et EIEI, mina olen vaid lapsehoidja, sellel naisel oli pärast seda ikka väga piinlik olla.

Magusale!

Selle pühendan oma praegusele toanaabrile. Nimelt olen ma oma tuppa maandanud veel ühe eestlase. Meid jagub siin Ameerikas küll ja küll. Nimelt oli tal paras tohuvapohu pere, et otsustasime selle tal ära vahetada. Tõsiselt, kui kellegil oleks vaja psühhopaatia või väga vale lapsekavastuse kohta uurimustööd teha, siis võin anda selle tüdruku andmed. Ta nimi on Musta, Merit Musta. (alias Magus) . Igastahes, nüüdseks on ta siin juba nädala ära kükitanud ja ei ühtegi märki veel uuest perest. Teine nädal veel ja ta põhimõtteliselt peaks kodumaale tagasi pöörduma. Aga võibolla leiame talle kusagilt ikkagi mingi pere. Vähe veel, et ta siis siin vaevleb oma pereotsingutega, avastas ta täna , et on 100 dollarit kusagile ära kaotanud. Hetkeolukorras on see, aga väga vajalik raha, kuna kaks nädalat pole ta enam raha saanud. Seega tühi istumine ja lihtsalt raha kulutamine. Niiet, pöidlad pihku ja loodame, et asjad lahenevad ja lähevad oma rajale tagasiJ Et tema vihma ja äikse pilvede tagant see päike lõpuks välja tuleb, kuna ta on tõsiselt tore tüdruk. Päriselt ka!

Kõhe värk.

Igapäevaga aina enam mõistan , et elan Ameerikas. Aina imelikemaid uuidseid tuleb. Üks päev avastati Texasest maja või lausa palee, kus kõik naised koos elasid ja lapsi kasvatasid ning igapäevaelu elasid. Selline polügaamia 21. sajandil. Kõik aga toimus, kuna nendele oldi suur peapesu tehtud ja isegi teles olid endiselt arvamusel, et nad elavad oma elu õigesti ja et nad on õnnelikud nii. Teine ajuvaba uudis oli see, et üks kuuenda, KUUENDA klassi õpilane oli ennast üles poonud.
Täna aga hakkas eriti kõhe kui sõbrannadega White Plainsist tagasi sõitsime ja siis I-95le suundudes nägime, et igas exitis istub üks politseiauto, ning siis kui Darienini jõudsime oli iga exiti ees üldse liiklus peatatud. Ja see kõik oli selle pärast, et mõned exitid kaugemal oli juhtunud autoõnnetus. Nägi kõik välja nagu mingi stseen märulifilmist, kus pahat kätte tahetakse saada.;) Ja siis räägitakse kohe veel uudistes Washingtoni lennujaamast, et seal olevat äike kahte lennukit ühel ajal tabanud. Ja siis meil on veel paavst külas hetkel. Ja loomulikult leiavad inimesed, et on põhjust tema külaskäigu vastu protestida. Ameeriklased leiavad alati midagi, mille üle protestida või mille eest kohtusse kaevata.

Põõsasse!

Käisin vaatamas Valget Maja ja hüppasin Bushi juurest läbi. Üllatav oli see, et tema maja palju suurem polnudki kui minu kodu DCA. :)

Hommikusöök!

Ma lihtsalt pidin ära mainima selle, et kui imelik ja minu kõhule vastuvõetamatu on siinne klassikaline hommikusöök. Nimelt selline mehine ameeriklase pala sisaldab mune, rõstsaia või pannkooke ja praetud peekoni ribasid. Nendel kõigil üksikutena pole midagi viga, aga mõistusevastane on see, et need kõik lüüakse ühele taldrikule kokku ja peale pannakse ülimagus vahtrasiirup. Ja siis süüaksegi seda peekonit ja pannkooke ja praemuna koos, siirupi kastmes. No mitte ei saa aru kuidas inimestele see maitseda võib????

Ameeriklane!

Viimasel ajal olen sattunud või kuulnud siin päris omapäraseid olukordi, mida ma tõepoolest üheski teises kultuuris ei kohtaks või siis lihtsalt nendest ei räägita. See nädalavahetus käisin Washingtonis ja siis jalutasime pargis kui meist äkki viis preestrit mööda kihutasid. Ja suundusid otsejoones välis wc-de juurde. Seal aga samal ajal neid eemaldati juba paigast. Inglisekeelt mitte kõnelevad hispaanlased üritasid nendele preetritele eluhinna eest selgeks teha, et nad ei saa neid wcsid kasutada , kuna need on eemaldamisel juba, samas aga need preestrid ajasid ikka oma jonni ning jooksid seal nende hispaanlaste ja wcde vahet. Seda ma ei tea , kas nad ka lõpuks said oma tahtmist.
Siis, viimaste päevade suuruudis on see, et ühe kooli kolmanda klassi lapsed plaanisid õpetaja mõrva. Ja kusjuures see ei olevat olnud lihtsalt, nö. plaan, vaid kõik oli olemas. Määrati ära kes toob noad, kes katab aknad, kes valvab. Aga siis üks nendest lastest rääkis koolibussis sellest, et tema toob noad, oma sõbrannale, kes aga selle jutuga kohe kooli direktori juurde pöördus. Nüüd siin Ameerikas muust ei räägitagi kui sellest. Iseenesest päris jahmatav lugu ju küll.
Eks see ameeriklane olegi selline , näo ees üks, seljataga teine. Ntx, sõbranna läks oma väikese kolmeaastasega teisele lapsele kooli järgi. Teel treppidest üles , aga tuli neile vastu üks lapsevanem oma tütrega. Kolmeaastane tervitas rõõmsalt neid ja see lapsevanem, oi tere, meela naeratusega. Mille peale selle naise laps küsis, et mis ta tahtis??? ja ema vastas, ma ei tea, mul ükskõik.
Kõik on nii võltsid.

Foxwoods.

Lugu selline. Et Connecticuti viimane exit(93), viib sind sellisesse imelisse paika nagu FOXWOODS. CTs on seadusega keelatud hasartmängud ja kasiinode rajamine. Aga, kuna siinses osariigis on indiaanlaste elualad, siis nendel maadel, kus nemad elavad , kehtivad nende seadused ja seega neil on õigus rajada kasiinosid. Foxwoods ja Mohegan Sun on kaks, mis on ainsad terves Connecticutis. Tagasiteel Cape Codist, kus käisime vanaisal külas, peatusime selles Foxwoodsi kasiinos. Ma ütlen, see kõik oli nagu omaette linn. Üüratu suured majad ja kui teed mõõda sisse sõita, siis see kerkis sinu silmapiirile nagu muinasjutu loss kaugustes. Kergelt nõiduslikult ilmus nähtavale eikusagilt. Kuna meil aga lapsed haiged olid, siis me seal rohkem aega ei veetnud kui ainult tunnikese, aga kui oleks aega olnud, oleks vast oma paar päeva selle kõige nägemiseks ära kulunud. Kasiinod ja baarid, restoranid ja teatrid, kino ja tantsusaalid, poed ja hotellid, need kõik mahtusid sellesse ühte majja ära.

White trash!!!

Mis on siis ameerikale kõige omasem kultuur. Teate, olete filmides näinud, kus üks mustanahaline saab valgenahalise peale nii tigedaks, et sõnavahetus läheb nii kaugele, et sõimatakse teineteist. Eile õhtul õnnestus mul sellise kultuuriga lõpuks kokku puutuda. Nimelt, Laura parkis auto eelmaksmisega parklasse. Ja tasus oma kolm dollarit ära. Parklast väljumisel esitas ta oma pileti. Mille peale kontroll talle ütles, et maksa kaks dollarit. Laura seepeale, et aga ma juba maksin ju, küsi selle mehe käest. Too, aga kavala muigega, eiei, ei ole. Mees küsib, et kas sul sinine pilet on?? Laura seepeale , aga mis sinine pilet, see mees ei andnud mulle mingit sinist piletit, ma juba maksin. Mees, ma ei lase sind siit parklast välja ennem kui sa maksad oma raha ära. Laura ladus talle pärast pikka sõnavahetust selle kaks dollarit ära. Aga too ei näinud seda raha kohe ning tuul lennutas selle talle kabiini. Mees haaras sarvist ja hakkas hüppama, et sina calge rämps, tule siia ja korja see raha üles. Laura läks endast välja , pärast seda kui mees mitu korda korrutanud oli, et ma ei lase sind välja, tule korja raha üles, ma ei lase sind välja, valge rämps selline. Njah... selline amerikaniseeritus siin on. Kes vastu ei hakka see... hmm... penni ei korja??? Või pigem, kes valge, kes must??? Uskumatu, aga nad tõesti näevad igalpool rassismi. Isegi kui selle suunas pole keegi raasugi rihtinud. Eks see ole igaühe enda vaatevinklis kinni. Küllap sai sellest Laura olukorras tegelikult ikka välja lugeda küll otsese solvangu tema suhtes, aga kas siis just see mees nii oleks pidanud nüüd sellele reageerima??? Njh... ja minu pereema siin ütles, et see nii tavaline Ameerikas.

Ilmavana.

Siin USAs on nii hea ilmaennustus, et kui eelmise päeva õhtul õeldakse, et homme, kell 12 hakkab vihma sadama või et on lumetorm, siis tõenäoliselt nii ka on, peaaegu minutilise täpsusega. Mis aga huvitav fakt on, on see, et laste koolid siin algavad nii kella 8st, poole 10ni, selles vahemikus. Kui aga on prognoositud kella 12ks päeval lund vms, siis jäetakse koolid ära. Et põhimõtteliselt, sellisel päeval, kus päike keset taevast istuvad lapsed kodus, kuna oi oi... kell 12 võib hakata lund sadama vms. Kas ma peaksin äkki siinkohal mainima, et need lapsed siin ei tee ise sammugi kooli suunas, kõik viiakse autode ja bussidega ukse ette. See selleks, aga veelgi ajuvabam on see, et siin sajab kerge tunniga mingi väike lumekirme maha ja juba kõik koolid, teelõigud suletud ja üritused katkestatud. Seni maani ma ei saanud sellest üldse aru. Aga nüüd üks naine seletas mulle hiljuti, et lugu selline, kuna paljud õpetajad ja inimesed pole khalikud , vaid kusagilt mujalt linnadest, kus see lumekiht paksem maha sadanud ja ilmastikuolud palju halvemad, et kui nad kauem koolis vms. peavad viibima, siis nood ei pruugi üldse koju saadagi. Aga see nende arvamus HALVAST ILMAST on meie Eestile mõnus talverõõm. Kes teab, vb sellise liigse ettevaatlikusega nad hoiavad ära nii mõnegi suure õnnetuse kiirteedel ja lapsed on turvaliselt kodus ning nii mõnigi ummik olemata. Igal asjal ikka oma mõte ka.

Mina ja kuulsused!

Mõtlesin, et mälestuste salvetsamiseks kirjutan siia postituse oma vapustavatest kohtumistest kuulsustega. Üks päev, kui Lauraga niisama NYs jalutasime(btw. seda juttu te tegelikult olete juba kuulnud), igastahes, siis nägime Carson Kressleyd. Siis.... paar nädalat tagasi nägime Sophia Bushi ja Daphne Zunigat, kes andsid Macy`s autogramme ja intervjuusid. Siis kui perega Greenwichi rannas jalutasime , jooksis meile vastu Tommy Hilfiger. Aga kõige põnevam on aga see, kui peaaegu Borati ja tema abikaasa(Isla Fisher) alla ajasin. Olgu olgu, siin on veidike ülepingutamist, tegelikult nad lihtsalt ületasid teed minu auto ees.:) Njah.... alustuseks piisab küll kuulsutest:D

Acting 2

Alates sellest kuust käin koolis. Norwalkis on ülikool, kus saab käia töö kõrvalt. Üllatus üllatus, minu erialaks on näitlemine. Õppejõud on Matthew Gallagher, kes on siin ameerikas kerge näitleja seepides jne. Grupp iseenesest kes koos käib on väike, nii 12 inimest, aga seda parem meile, kuna nii saame igaüks endale vajaliku tähelepanu. Koomiline on siinjuures ka see, et meie gupis on esindatud väga huvitavad inimesed. Nimelt on tüdruk, kes arvab, et ta teab kõike ja oskab kõike. Siis on tüdruk eelmisest aastast, kes teabki kõike, aga püüab seda liiga palju välja näidata, koos temaga on ka üks poiss, kes üritab koguaeg esineda ja näidata, mida ta osakab. Ja mitte alati ei kuku tema etteasted just kõige paremini välja. Siis on kaks "wannabe" moodi tüüpi, kes teevad getonalja ja on niisama gängsta egolahedad:D Siis on üks naine, kes tegelikult ka oskab näidelda ja ei esine liiga palju üle. siis on üks vanem naine, kes pole KUNAGI näidelnud. Aga noh, enesetäiendamine tuleb alati kasuks. Siis on üks väga vaikne tüüp, kellel on vist madal veresuhkur, sest juba esimesel tunnil suutis ta laval minestada (ei , see polnud etüüd, mida õpetaja palus esitada). Ja siis on tüüp, kes tahab ja üritab näidelda, aga talenti pole antud. Aga eks ta selleks seal kursustel ongi, et paremaks saada.Ja siis olen mina. Esimesel tunnil nad kõik rääkisid omavahel jube palju igasugustest näitlejatest ja lavastajatest ja filmidest. Mina aga kuulasin, kuna ega miski sellest infost, mida nad arutasid ometi kahjuks ei tule. Aga vat, kui lavale saime. Seal algas minu tähedebüüt:D Isegi õppejõud oli rahul ja imestuses. Arvan, et siin oldud aja jooksul on see minu kõige õigem otsus.

Siia juurde mainiksin seda, et eile käisin vaatamas oma esimest Broadway showd. "Wicked", mis on hetkel Broadwayl kõige menukam lavateos. Ja tõepoolest, fantastiline ta oli ka. Millsied lava kujundused ja valgustus. Näitlejad ning nende hääled olid meeletult tugevad ja võimsad. Unustamatu kogemus.

Nagu omas kodus!!!!

Siinne pereema lisas mind aasta au pairi konkursile ja siin on kiri , mille ta minu kohta kirjutas.


Heli Vaher- Au Pair of the Year

What do you call an angel that moves into your home one-day and within weeks has children, dancing, parents laughing and a busy house of three girls(four years and younger) running like a well oiled machine? An Au Pair from Estonia named Heli.

Our family picked up Heli at the bus stop early September and from the first hour she was in our company , she fit in immediatly. My oldest, Lily is 4 years old and the babysitter we had before did not pay much attention to her. This changed instantly. Heli came off the bus with a little doll that she had made Lily at the training school. Heli and Lily became instant friends and more.People ask Lily what her babysitter`s name is and she replies that she doesn`t have a babysitter; her sister`s name is Heli. Heli`s first day with the kids alone was amazing. I came home from work with the twins(at that time 12 months olds) content because they had been for a long walk in the morning while Lily was at school. Lily couldn`t wait to tell me about her day and show me the "rock museum" her and Heli made, which included rocks they had gathered from the ark, painted and labelled from places like Mars, Disney World and Estonia. My husband and I were amazed but though maybe it was a new sitter trying to make a good impression. How wrong we were- it was just a typical day with Heli. Here it is almost Christmas and Heli continues to surprise us with the activities the children and her do on a daily basis. Heli has even arranged for the "Estonian Christmas Elf" to visit our home nightly and leave treats for good girls. An Estonian tradition my children have joyfully embraced.
As a Mom and a realistic adult, i have never expected my babysitters(we never had an Au Pair before) to maintain a clean home. As mentioned earlier, I have a four-year-old girl, and twin(now 15 month old) girls (Siena and Taylor). I liked the idea that the "au-pair" would do the cildren`s laundry, make their beds, and fix lunch for them but never thought anyone would have extra time to do anything but watch the cildren. I never had that before! Can you imagine how excited I wasday after day when I came home from work and the house was clean- no she doesn`t clean the toilets or windows-(as this would actually make me feel quilty and ashamed), but there are no toys on the floor, the sink is empty, counters clean, just amazing! She actually makes me look bad because it doesn`t look that way on the weekends when Heli is off. All of this and thechildren are happy too. The twins actually run to her when she comes into the kitchen in the morning , they are so excited to see her.
On a serious note, I am going through one the hardest times in my life. My mother was diagnosed with stage 4-lung cancer at the end of October. Unfortunatelythe disease has progressed rapidly and I am now struggling with working full-time, three small chilldren and trying to do everything possible for my Mom who lives four hours away. I can honestly tell you, I could not go through this without Heli. All of sudden I don`t have an Au Pair at all, I have an older daughter thet helps her family in anyways she can. heli`s 45 hours is basically 8am-4pm Monday-Friday and one night a week. Yet without asking, Heli can sense I had a rough day and has dinner ready for me when i get home. She instinctively knows when to occupy the children because emotionally, i simply can`t be the best Mom. She has chipped in to help my husband when I´m taking care of my Mom. This isn`t the act of an Au Pair or even a friend; this is a valued family member that we all cherish.
We had the pleasure of spending our first Thanksgiving with Heli this past November. it was Heli`s first Thanksgiving ever, but we truly felt like she was a blessing sent to our family. i can`t imagine Heli not being with us, but we simply do not. No matter what the future has for Heli, we know one thing for sure; we will always have an Estonian family member somewhere in this world that we will never forget. Heli is truly amazing and deserves to be "The Au Pair of the Year". She definitely has earned the trip.