Noor emme.

Pean lihtsalt sellise loo ära rääkima, mis minuga ükspäev siinses suuresti kasutatavas kaubanduskeskuses nagu WalMart juhtus. Nimelt, olin kaksikutega väikseid sisseoste tegemas ja läksin siis kassasse maksma. Müüja küsib, et oi nii nunnud, kui vanad nad on? ma vastan , et 19 kuud juba. Müüja pani raha lauale ja vaatas mulle pikalt sügavalt silma ja suunas siis pilgu lastele.(ta ise oli oma viie/kuuekümnendates). Siis vaatas mulle uuesti otsa ja küsis, et kas nad olid plaanitud?????????? Tule taevas appi. Ma vastasin et ei olnud. Müüja jäi mind veelgi pikema pilguga vaatama. Ja siis ma naeratasin talle ja ütlesin, et EIEI, mina olen vaid lapsehoidja, sellel naisel oli pärast seda ikka väga piinlik olla.

Magusale!

Selle pühendan oma praegusele toanaabrile. Nimelt olen ma oma tuppa maandanud veel ühe eestlase. Meid jagub siin Ameerikas küll ja küll. Nimelt oli tal paras tohuvapohu pere, et otsustasime selle tal ära vahetada. Tõsiselt, kui kellegil oleks vaja psühhopaatia või väga vale lapsekavastuse kohta uurimustööd teha, siis võin anda selle tüdruku andmed. Ta nimi on Musta, Merit Musta. (alias Magus) . Igastahes, nüüdseks on ta siin juba nädala ära kükitanud ja ei ühtegi märki veel uuest perest. Teine nädal veel ja ta põhimõtteliselt peaks kodumaale tagasi pöörduma. Aga võibolla leiame talle kusagilt ikkagi mingi pere. Vähe veel, et ta siis siin vaevleb oma pereotsingutega, avastas ta täna , et on 100 dollarit kusagile ära kaotanud. Hetkeolukorras on see, aga väga vajalik raha, kuna kaks nädalat pole ta enam raha saanud. Seega tühi istumine ja lihtsalt raha kulutamine. Niiet, pöidlad pihku ja loodame, et asjad lahenevad ja lähevad oma rajale tagasiJ Et tema vihma ja äikse pilvede tagant see päike lõpuks välja tuleb, kuna ta on tõsiselt tore tüdruk. Päriselt ka!

Kõhe värk.

Igapäevaga aina enam mõistan , et elan Ameerikas. Aina imelikemaid uuidseid tuleb. Üks päev avastati Texasest maja või lausa palee, kus kõik naised koos elasid ja lapsi kasvatasid ning igapäevaelu elasid. Selline polügaamia 21. sajandil. Kõik aga toimus, kuna nendele oldi suur peapesu tehtud ja isegi teles olid endiselt arvamusel, et nad elavad oma elu õigesti ja et nad on õnnelikud nii. Teine ajuvaba uudis oli see, et üks kuuenda, KUUENDA klassi õpilane oli ennast üles poonud.
Täna aga hakkas eriti kõhe kui sõbrannadega White Plainsist tagasi sõitsime ja siis I-95le suundudes nägime, et igas exitis istub üks politseiauto, ning siis kui Darienini jõudsime oli iga exiti ees üldse liiklus peatatud. Ja see kõik oli selle pärast, et mõned exitid kaugemal oli juhtunud autoõnnetus. Nägi kõik välja nagu mingi stseen märulifilmist, kus pahat kätte tahetakse saada.;) Ja siis räägitakse kohe veel uudistes Washingtoni lennujaamast, et seal olevat äike kahte lennukit ühel ajal tabanud. Ja siis meil on veel paavst külas hetkel. Ja loomulikult leiavad inimesed, et on põhjust tema külaskäigu vastu protestida. Ameeriklased leiavad alati midagi, mille üle protestida või mille eest kohtusse kaevata.

Põõsasse!

Käisin vaatamas Valget Maja ja hüppasin Bushi juurest läbi. Üllatav oli see, et tema maja palju suurem polnudki kui minu kodu DCA. :)

Hommikusöök!

Ma lihtsalt pidin ära mainima selle, et kui imelik ja minu kõhule vastuvõetamatu on siinne klassikaline hommikusöök. Nimelt selline mehine ameeriklase pala sisaldab mune, rõstsaia või pannkooke ja praetud peekoni ribasid. Nendel kõigil üksikutena pole midagi viga, aga mõistusevastane on see, et need kõik lüüakse ühele taldrikule kokku ja peale pannakse ülimagus vahtrasiirup. Ja siis süüaksegi seda peekonit ja pannkooke ja praemuna koos, siirupi kastmes. No mitte ei saa aru kuidas inimestele see maitseda võib????

Ameeriklane!

Viimasel ajal olen sattunud või kuulnud siin päris omapäraseid olukordi, mida ma tõepoolest üheski teises kultuuris ei kohtaks või siis lihtsalt nendest ei räägita. See nädalavahetus käisin Washingtonis ja siis jalutasime pargis kui meist äkki viis preestrit mööda kihutasid. Ja suundusid otsejoones välis wc-de juurde. Seal aga samal ajal neid eemaldati juba paigast. Inglisekeelt mitte kõnelevad hispaanlased üritasid nendele preetritele eluhinna eest selgeks teha, et nad ei saa neid wcsid kasutada , kuna need on eemaldamisel juba, samas aga need preestrid ajasid ikka oma jonni ning jooksid seal nende hispaanlaste ja wcde vahet. Seda ma ei tea , kas nad ka lõpuks said oma tahtmist.
Siis, viimaste päevade suuruudis on see, et ühe kooli kolmanda klassi lapsed plaanisid õpetaja mõrva. Ja kusjuures see ei olevat olnud lihtsalt, nö. plaan, vaid kõik oli olemas. Määrati ära kes toob noad, kes katab aknad, kes valvab. Aga siis üks nendest lastest rääkis koolibussis sellest, et tema toob noad, oma sõbrannale, kes aga selle jutuga kohe kooli direktori juurde pöördus. Nüüd siin Ameerikas muust ei räägitagi kui sellest. Iseenesest päris jahmatav lugu ju küll.
Eks see ameeriklane olegi selline , näo ees üks, seljataga teine. Ntx, sõbranna läks oma väikese kolmeaastasega teisele lapsele kooli järgi. Teel treppidest üles , aga tuli neile vastu üks lapsevanem oma tütrega. Kolmeaastane tervitas rõõmsalt neid ja see lapsevanem, oi tere, meela naeratusega. Mille peale selle naise laps küsis, et mis ta tahtis??? ja ema vastas, ma ei tea, mul ükskõik.
Kõik on nii võltsid.