Tere tulemast Ameerikasse!

Kõik, mida te eales Ameerika kohta kuulnud olete, on absoluutselt tõsi. Minu esimene suurem ja huvitavaim kogemus eilsega on nüüd seljataga. Nimelt, on siin külas pererahva sugulased Inglismaalt ja käisime nendega NYs. Esimest korda saime sõita metrooga. Kohe kui sisenesime tunnelisse tundsime "kerget" väljaheidete ja prügi haisu segu. Seejärel, olles sõitnud juba kerge kaks peatust edasi, kargasid meie vagunisse kaks mustanahalist ja üks väike mehike makiga sisse ning ütlesid, et nad nüüd hakkavad meile esinema ja palusid kõigil jalad koomale tõmmata. Ja seda nad tegidki, makk valjuks ja meetrilaiusel põrandal tehti tantsu missugust. Seejärel pidid ju kõik muidugi väikest raha andma selle esinemise eest. Nüüd ma siis tean kuidas NYs raha teenida:D Hiljem hilisematel õhtutundidel aga jalutasime rahvaga 5th av.-l ja tunnetasime suurlinna hõngu. Oma Gucci ja Pucci poodide vahel tuuseldades kõlas tänavatel saksofoni muusika ja seda kõike NYs. Siis aga avastasime, et aeg lendab ning jooksime kümne minutiga viisteist kvartalit, et jõuda rongile. Kodus oli meil aega 10 min. , et ennast üles lüüa ja tagasi Ny minna. Esmalt sõitsime pererahva sugulase tütre juurde, kelle juures inglased ööbisid ning võtsime mõned oma autole. Ööklubisse sõit nägi välja selline, et mina sõidan esimese auto järgi. Pidu toimus NYs. Esimest korda elus sõitsin NYs, kahe käega kamplikult rooli küljes kinni ja vererõhk arvatavasti 170 ligi. Nii muuseas avastasime mõne aja pärast Lauraga, et sõitsime läbi Harlemi, siis tekkis isegi veidike kõhedam tunne. Lõpuks jõudsime Queensi. Just, seal see pidu toimuski. Nightclub One. Andnud ära oma auto tüübile, kes auto pargib, jooksime järjekorda. See ööklubi on selline, kuhu saab sisse alates 18 eluaastast, 21 aastased aga saavad käepaela, mille alusel nad saavad alkoholi osta. Seal järjekorras seistes alles aktsioon algas. Mõne minuti möödudes peatus ööklubi ees auto. Kaks tüüp astusid välja ning ei kulunud kaua kui leiti see, kelle järgi tuldi. Hea et olid turvamehed kes sujuvalt need kaks raevutsevat poolt lahutasid ning nendel tüüpidel ära käsisid minna. Siis kooberdas järjekorrda juurde tüüp veidike verise näoga. Küllap oli valus maandumine. Pärast poolt tundi seismist järjekorras olime sees. Ausalt, sellel peol nägi kõike. Alustades tüdrukutest , kes kannavad ainult püksirihma ja lõpetades meestega, kes on näinud veidike liiga palju kosmeetikat. Veidike pärast kolme oli meie pidu läbi. Tagasi autode juurde, kus aga saime oodata oma autosid nii 20 minutit. Selle aja jooksul nägime Ameerikat. Veidike pärast seda kui olime välja jõudnud. Jooksid ööklubi omanik ja paar suuremat tüüpi välja ning peatasid ühe auto tänaval. Kõik läheduses olevad autod peatati. Hakati otsima kedagi, kes oli sees midagi halba teinud. Siis muidugi tuli ka see tüüp välja , kes oli kannatada saanud mingil moel. Hüppas kõigiga, kes ta teele sattusid ja kasutas teatud rahvale omast sõnavara. Siis võttis oma noa ja läks toda tüüpi otsima. Meie olime nagu kolm kopikat autos ja teel kodu poole. Tagasisõit tundus juba lihtsam ja kergem. Ning peas kumas, siin ma siis nüüd olen, väike eestalne, keset tegelikku Ameerikat.

Meie rajad.

Siia Ameerikasse tulles ei olnud mul veel plaanid päris paigas, et mis siin saama hakkab ja mida ma siit tegelikult otsima tulen. Samas kui minu siinne sõbranna Laura Austraaliast, tuli siia ja teadis täpselt, mida saavutada tahab, miks tuleb ja mida otsib. Terve tema elu unistus oli olnud tulla Ameerikasse, näha New Yorki ja siin elada. Samas hetkel on ta aga situatsioonis, kus ta pettus Ameerikas ja siinses kultuuris. Nimelt on tal suur koduigatsus ja tahab minna tagasi Austraaliasse ning seal karjääri alustada. Austraalias muide ei pea ülikooli minemagi, saab ennast tööga üles töödata. Siin siis on Laura, kes kibeleb koju. Mina aga pigem olen äärmiselt rahul siinse elu ja oluga. Kõik see, mida on Ameerikal pakkuda ja millist haridust nad õpilastele võimaldavad on fantastiline. Mina, kes ma tulin siia pigem niisama elukogemust saama, olen aga vastupidiselt Laurale, ülimalt rahul oma eluga hetkel. Eks alati saab ju asju paremaks putitada, ent hetkel olemas olevaid võimalusi ja olusid arvestades, on raske paremat tahta.
On huvitav see fakt, et selleks et hinnata oma kodumaa väärtust, sõidame kaugele vaatlemaks ja võrdlemaks võimalusi, mis kumbki maa annab. Vastused aga küsimusele, mida ise vajame, leiame läbi kogemuste.