Iga kord kui rongi pealt maha astun jõuan ma Grand Centrali, kuhu jooksevad kõik rongiliinid. See on üüratu suur ja laiub kõrgustesse nagu mõni suur kolosseum ja on suurte laekaunistuste ja lampidega. Aga kogu ilu sinna laealla jääb ka. Eriti suvel, kui kogu see prügi sinna koguneb ja haisema läheb ja absoluutselt mingit õhku ei liigu terminalides. Kopse tappev.
Aga niipea kui avad uksed 42-le , siis kuuled igas suunas taksode tuututamist ja inimeste mäsu ja erinevaid keeli ja inimesi.Ning siis veel metrood oma jalge all. Ja ma ei tea miks, aga see lõhn... mis alati ei pruugi just LÕHN olla, on kuidagi nii meelierutav. Selline hõng on sellel linnal, mis kohe võtab sind oma lummusesse ja siin ei olene ka aastaajast. Niikui esimesel teeserval seisma jääd ja hetkeks peatud , et hinge tõmmata... fantastiline. Soe ja täiesti ära kasutatud ja tugev hõng tabab sinu kõiki meeli. Suunates aga pilk maha, näed kõnniteid mis on TÕSISELT räpsed.Nendel teedel küll plätut jalast ära ei tahaks kaotada:D Seal on KÕIKE... aga selle rahvamassi juures, mis NYs elab, pole ka ime, et teid eriti puhastena ei suudeta hoida. Ja siis kui veel mõne ketke leiad , et ringi vaadata, siis need hooned tunduvad igavikulistesse kõrgustesse ulatuvat. Ja nad on nii võimsad, et tõesti tekib tunne, nagu sa keerleksid nende majade all seal. Ja juhul kui kellegil tekib võimalus inimesi ülevalt allapoole vaadata,... siis inimesed on nii pisikesed, et vaevumärgatavad. NY on täielikult tikukarbi linn. Ülevaltpoolt pole selles linnas mitte midagi ilusat. Lihtsalt ruutlinn... üks tänav teise otsas, iga maja üksteise otsas. NYs on inimestel alati kiire. Vähemalt nii tundub, alati... harva leiab mõne vanakeste turistide paarikese kusagil 5dal jalutamas ja seda linna nautimas. Eriti hea on aga kuhugi kohvikusse maha istuda. Suvel välikohvikusse ja võtta hetk ja seda linna natuida. Fantastiline ja imeline linn, oma ilude ja ohtudega.
