Tere tulemast Ameerikasse!

Kõik, mida te eales Ameerika kohta kuulnud olete, on absoluutselt tõsi. Minu esimene suurem ja huvitavaim kogemus eilsega on nüüd seljataga. Nimelt, on siin külas pererahva sugulased Inglismaalt ja käisime nendega NYs. Esimest korda saime sõita metrooga. Kohe kui sisenesime tunnelisse tundsime "kerget" väljaheidete ja prügi haisu segu. Seejärel, olles sõitnud juba kerge kaks peatust edasi, kargasid meie vagunisse kaks mustanahalist ja üks väike mehike makiga sisse ning ütlesid, et nad nüüd hakkavad meile esinema ja palusid kõigil jalad koomale tõmmata. Ja seda nad tegidki, makk valjuks ja meetrilaiusel põrandal tehti tantsu missugust. Seejärel pidid ju kõik muidugi väikest raha andma selle esinemise eest. Nüüd ma siis tean kuidas NYs raha teenida:D Hiljem hilisematel õhtutundidel aga jalutasime rahvaga 5th av.-l ja tunnetasime suurlinna hõngu. Oma Gucci ja Pucci poodide vahel tuuseldades kõlas tänavatel saksofoni muusika ja seda kõike NYs. Siis aga avastasime, et aeg lendab ning jooksime kümne minutiga viisteist kvartalit, et jõuda rongile. Kodus oli meil aega 10 min. , et ennast üles lüüa ja tagasi Ny minna. Esmalt sõitsime pererahva sugulase tütre juurde, kelle juures inglased ööbisid ning võtsime mõned oma autole. Ööklubisse sõit nägi välja selline, et mina sõidan esimese auto järgi. Pidu toimus NYs. Esimest korda elus sõitsin NYs, kahe käega kamplikult rooli küljes kinni ja vererõhk arvatavasti 170 ligi. Nii muuseas avastasime mõne aja pärast Lauraga, et sõitsime läbi Harlemi, siis tekkis isegi veidike kõhedam tunne. Lõpuks jõudsime Queensi. Just, seal see pidu toimuski. Nightclub One. Andnud ära oma auto tüübile, kes auto pargib, jooksime järjekorda. See ööklubi on selline, kuhu saab sisse alates 18 eluaastast, 21 aastased aga saavad käepaela, mille alusel nad saavad alkoholi osta. Seal järjekorras seistes alles aktsioon algas. Mõne minuti möödudes peatus ööklubi ees auto. Kaks tüüp astusid välja ning ei kulunud kaua kui leiti see, kelle järgi tuldi. Hea et olid turvamehed kes sujuvalt need kaks raevutsevat poolt lahutasid ning nendel tüüpidel ära käsisid minna. Siis kooberdas järjekorrda juurde tüüp veidike verise näoga. Küllap oli valus maandumine. Pärast poolt tundi seismist järjekorras olime sees. Ausalt, sellel peol nägi kõike. Alustades tüdrukutest , kes kannavad ainult püksirihma ja lõpetades meestega, kes on näinud veidike liiga palju kosmeetikat. Veidike pärast kolme oli meie pidu läbi. Tagasi autode juurde, kus aga saime oodata oma autosid nii 20 minutit. Selle aja jooksul nägime Ameerikat. Veidike pärast seda kui olime välja jõudnud. Jooksid ööklubi omanik ja paar suuremat tüüpi välja ning peatasid ühe auto tänaval. Kõik läheduses olevad autod peatati. Hakati otsima kedagi, kes oli sees midagi halba teinud. Siis muidugi tuli ka see tüüp välja , kes oli kannatada saanud mingil moel. Hüppas kõigiga, kes ta teele sattusid ja kasutas teatud rahvale omast sõnavara. Siis võttis oma noa ja läks toda tüüpi otsima. Meie olime nagu kolm kopikat autos ja teel kodu poole. Tagasisõit tundus juba lihtsam ja kergem. Ning peas kumas, siin ma siis nüüd olen, väike eestalne, keset tegelikku Ameerikat.

Meie rajad.

Siia Ameerikasse tulles ei olnud mul veel plaanid päris paigas, et mis siin saama hakkab ja mida ma siit tegelikult otsima tulen. Samas kui minu siinne sõbranna Laura Austraaliast, tuli siia ja teadis täpselt, mida saavutada tahab, miks tuleb ja mida otsib. Terve tema elu unistus oli olnud tulla Ameerikasse, näha New Yorki ja siin elada. Samas hetkel on ta aga situatsioonis, kus ta pettus Ameerikas ja siinses kultuuris. Nimelt on tal suur koduigatsus ja tahab minna tagasi Austraaliasse ning seal karjääri alustada. Austraalias muide ei pea ülikooli minemagi, saab ennast tööga üles töödata. Siin siis on Laura, kes kibeleb koju. Mina aga pigem olen äärmiselt rahul siinse elu ja oluga. Kõik see, mida on Ameerikal pakkuda ja millist haridust nad õpilastele võimaldavad on fantastiline. Mina, kes ma tulin siia pigem niisama elukogemust saama, olen aga vastupidiselt Laurale, ülimalt rahul oma eluga hetkel. Eks alati saab ju asju paremaks putitada, ent hetkel olemas olevaid võimalusi ja olusid arvestades, on raske paremat tahta.
On huvitav see fakt, et selleks et hinnata oma kodumaa väärtust, sõidame kaugele vaatlemaks ja võrdlemaks võimalusi, mis kumbki maa annab. Vastused aga küsimusele, mida ise vajame, leiame läbi kogemuste.

Tänan, tänan!!!!

Ameerikas tähistatakse sellist püha nagu tänupühad, kus võetakse lihtsalta aeg maha ja väärtustatakse asju, mis neile olulised ja inimesi, kes neile kallid. Iseenesest ju armas traditsioon. Tavaliselt valitakse pere hulgast keegi, kelle juurde minnakse suurele söömaajale. Meil siin valiti pereisa venna kodu. Kas ma ka mainisin seda, et mina sain päeva vabaks. Jee.:D Aga söömaaeg ise oli armas, meenutas mulle meie jõule, aga ilma suurte kingitusteta. Kogu suguvõsa oli kohal. Selles peres siin on aga traditsioon, et enne söömaasumist tõuseb igaüks püsti ja ütleb omad tänusõnad. Nii ebamugav kui see ka mulle polnud, ära ma selle tegin. Aga teate, mis minu jaoks kõige meeldivam oli? See, et kogu see pere, tänas mind vähemalt ühe sõnaga, et ma nende perre sattunud olen. Sel hetkel tekkis tunne, et ju ma siis midagi teen õigesti nende lastega. Söök ise laual oli täpselt selline nagu telekast nähtud. SUUUUUUR kalkun keset lauda ja lillkapsas ja juurikad igasugused ning kastmed. Aga kõik oli väga tervislik(küllap võtavad minust eeskuju:D) Järgmine päev pärast Tänupühi on siin selline päev, kus hinnad poodides lastakse ajuvabalt odavaks, aga poed avatakse kella 12 ajal öösel või nii kell 4 öösel. Kuna ühes poes olid arvutid jube odavad ja Jõuluvana peagi peaks tooma Lilyle ühe sellise, siis otsustasime pereemaga jahile minna, tund aega enne avamist, kella kolmeks öösel. Ja uskuge või mitte, aga järjekorras oli selleks ajaks juba vähemalt 500 inimest. Niiet, bye bye arvuti. Hommikul asusime teele Vermonti, kus on sugulaste mägimaja või suusamaja või kuidas seda ka ei kutsuta. Millised mäed. Seal oli küll ka jube külm, selline tappev ja lõikav külm, aga need mäed olid midagi erakordset. Mis siis oli nende sugulaste traditsioon tänupühade pidamiseks?? Nimelt, kerge söömaaeg ja PIDU. Veinid ja värgid ning mõnus jutuajamine laua ääres. Lõpuks aga pandi peale film.... Borat-kultuurialased õppetunnid Ameerikas. Jap. :D:D:D
Järgmise päeva õhtul aga läksime ühe mäe alla, et näha kuidas Jõuluvana mäest alla tuleb. Ilustulestik oli ja värki:P Ning veel suurem pidu:D Selle kohta ütlen nii palju, et minu Jõulud pole veel kunagi nii vara alanud kui see aasta. Usun, et selleks ajaks kui Jõulud käes, on mul nendest ikka tõsiselt kõrini. Kuigi eks ka see saab olema omaette kogemus.

Väikeste laste maailmas!!!

Selle sammuga, et siia Ameerikasse tulin on kaasnenud teatav arengu langus:D Nimelt mõtlen ma selle all seda, et inimene, kes veedab 50 tundi nädalas ja sealjuures ka mõnusa vaba aja vahel väikeste viieaastaste ja beebide hulgas, ei saa püsida oma saavutatud normaalsuse juures. Muidugi siia tulles oli üks hea eelis, oma normaalsusest olin ma kergelt kaugel. Kolmandal päeval Ameerikas lapsehoidjana küsis Lily minult, et kas kõik eestlased on nii pöörased kui mina. Tegin sellest omad järeldused. Lapsesuu ei valeta. Veel hakkasin pöörasust täheldama juhtudel, et kui autoga sõidame , siis terva mansa autos kisab täiel häälel, Lily, beebid ja...... mina, et kuulata oma hääle värinat kui auto hüppab. Ka seda ei saa normaalseks pidada, et lapsi kasvatab tüdruk, kellel on söögitants. Siinkohal mõtlen seda, et kui beebisid söödan, on vaja tantsida neile ja nende meeleolu üleval hoida. Siiani see vähemalt töötab. Või , et kui õues vihma sajab , siis selleks et autosse saada jooksen lastega ümber maja, mitte ei lähe otseteed. Päris kahtlane on ka see, et kui Lilyga mänguväljakul olen, siis mu jalad on samapikad kui liug(kuidas seda nüüd eestikeeles kutsutigi?) . Ei, tegelikult pole asi üldsegi nii hull kui esmapilgul tundub. Olen õppinud söögitegemise ära, siis autot valdan juba palju paremini, inglise keel kodune ja mu huumorisoon on avardunud. Jep mamps, ma saan juba naljadest isegi aru.
Laste endi arengut on aga jube põnev jälgida. Tänu minule on saanud Lilyst tervisliku toitumise jälgija. Näiteks Halloweeni ajal keeldus ta vastu võtmast shokolaadi, kuna see ei ole tervislik. Võta näpust, ema ja isa olid küll kurvad, kui laps tul koju pooltühja magusakotiga. Aga tuleb jääda endale kindlaks ning toituda mõistlikult. Pereema näiteks ei armasta kala. Minu saabumisega õppis laps ära tuunikala söömise, sest see on sulle kasulik. Vahel on päris lahe vaadata mini me-d. Istume laua taga ja sööme samasuguseid jogurteid, kuna mina söön seda, peab ju tema ka seda sööma. Ja uskuge mind, ta isegi peab istuma toolil samamoodi nagu mina. Ükspäev tuli ta minu juurde jutuga et tema tumemustad juuksed tõmbuvad blondiks nagu minul. Kui väga kaua neid juukseid jälgida , siis isegi võibolla leidsin paar blondi juuksekarva. (olgugi, et needki olid minu). Vahva on ka kuulata tema inglise keelt, mis on kergelt muutunud sarnaseks minu omale. Mis on aga eriti armas, on see näiteks, kui ta on olnud terve nädalavahetuse vanaema juures ja siis trepist üles jookseb ning mind kallistab ja sõnab, et igatses mind. Või siis see, kui vahel magama läheb ning ütleb head ööd ja I love you, Heli. Või siis ükskord kui tegin nalja, et ma arvan, et keegi armastab mind. Tema selle peale:"MEEE!" Päeva pärlid on need hetked. Vahel aga võib naerukrampid saada. Näiteks täna läksime parki jalutama, aga kuna olen tõbine , siis ei pannud meiki ega löönud end üles. Sellise kodusena astusin uksest välja. Lilyle ütlesin, et loodan, et me täna pargis ühtegi nunnut(cute) poissi kohta.:D Jap., just täna oli park täis neid. Ja Lily sõnas valjuhäälega: " This guy is cute. You should put on lipstick" Jap, ma ei olnud ainus, kes seda kuulis:D. Sellised me kahekesi oleme.
Beebidega on aga omaette lugu. Kui siia tulin, siis nad ei kõndinud, et rääkinud sõnu. Praeguseks aga tuterdavad vabalt ringi ja muidugi kumbki oma suunas ning vahel räägivad mõne sõnagi. Ja kasvavad tohutu kiirusega. Vaevu jaksan neid juba kandagi, aga eks musklid kasvavad ka:D
Ja veel pean mainimam, et mustanahalistel on juba sündides sõnade riimidesse seadmine veres. Laste mänguväljakul oli väike poiss, kes küsis ühe tüdruku nime, kelle nimi oli Grace. Tumedanahaline poiss aga selle peale: "Your name is Grace, I`ve got your case" Ja ta oli vast kerge kolm/neli aastat vana.
Eks igas päevas ole nende lastega oma kilde, oma pärle ja oma nõelu. Ent iga päev on ainulaadne ja põnev seiklus nende kolme fantastilise põngerjaga.

Halloween!!!

Arenguruumi on:)

Selle all mõtlen seda, et viimasel ajal olen märganud, et hommikul läheb kolme lapse väljamineku valmis panemiseks aega üks tund ja 10 minutit. Kogu tseremoonia näeb ise välja selline, esmalt söön lilyga hommikusöögi, siis sean valmis beebide toidu ja Lily riided. Siis samal ajal kui beebisid söödan, seab Lily ennast koolivalmis(kuigi jah, vahel avastan, et alusärk on kapmsuni peal). Siis sean beebid valmis, mähkemete vahetus ja riietamine. Ühele beebile kulub keskmiselt 6-8 minutit. Seega kahega läheb umbkaudu 15minutit. Omaette peatükk on aga nende kolme uksest välja saamine. Kuna elame kolmandal korrusel, siis tuleb alla saada treppidest. Õnneks aga saab teiselt korruselt alla liftiga. Kolmanda ja teise korruse vahel on vanker. Toon ühe lapse alla vankrisse ja siis jooksen üles tagasi ning toon teise beebi koos kolmanda lapsega alla. Samal ajal tuleb leida vaba hetk, mil haarata kott ja koolikott. Siis ukerdan kolm last lifti ja autosse. Siis keeran autos teatud lastelaulude "froggy songs" peale või siis highschoolmusicali cd ja algab 5 minutiline autosõit koolimajja(seda juhul kui kõik eesolevad valgusfoorid on rohelised, vastasel juhul läheb 9min. kooli jõudmiseks). Nii ta on, päevast päeva. Aga see reede oli nii, et olin nelja lapse järelvales...pereisa venna laps, kes on kahe aastane oli ka minuga. Hmm. See oli omaettekogemus ja lisas igale minu tegevusele otsa kerge 5-10 minutit. Ja loomulikult pidin olema korraga sajas kohas korraga. Jep. Omamoodi kogemus. Kaks ühe aastast, üks kaheaastane ja üks nelja aastane. Kes omab haigust TEGEVUSETUS, siis soovitan lapsehoidja ametit. Parim ravi:P

Minu emale!!!

Metropolitan Museum of Art

Mis toimub ka?

Toimub see, et töötan ja töötan.:) Aga nädalavahetustest võtan viimast. Laupäev läks kinole ja õhtusele sünnipäeva peole. See oli ka omaette kultuurikogemus, olla šotlaste sünnipäevapeol(nimelt minu siinne pere, pole mitte ameeriklased). Nad kõik on niii sõbralikud, et tekib tunne, nagu nad on kõik sinu enda sugulased ja tunnevad sind pisipõnnist peale. Pühapäeval aga oli kohutavalt ilus ilm jälle ning ei saanud jätta kasutamata võimalust põgeneda NYki. Mmm... Jalutasime Central Parkis ja huvitav fakt on see, et nii paljud inimesed tulid meie juurde ja küsisid juhiseid , kuidas kuhugi saada. Seega tundsime Lauraga, et meid ristitakse vägisi njuujorklasteks;). Kanname seda tiitlit auga:D Ja siis läksime Metropolitan Museum of Arti. Jalutasime sisse ja nautisime Egiptuse ilu ning mõne meetri pärast avastasime, et paar sammu tagasi tuli osta ka pilet, et sisse pääseda. Hmm. Kas me tegime seda? eiiiiii...... no pole hullu. Keegi ei küsinud meie käest midagi ja säästsime $20. Aga see muuseum oli imeline. Nii palju näha ja uurida, et unustasin lausa hingata.:) Ja siis, teate seda stiitlset viisikut, kes muudavad kellegi imagot? jeah, saime selle disaineri, noo, selle eriti geiliku mehega veitsa juttu puhuda ja ühe pildigi tehtud. Jee, esimene kuulsus:D
Seniks niipalju minu NYTimesist:)

Believe it or not!

Believe it or not!

Laupäeval otsustasime Lauraga minna N.Yi, aitab küll siin väikestes linnades kolamisest, oli aeg näha suurlinna. Alati kui astud NY tänavatel, tunned sellist rahutut, aga omamoodi hõngu. Igal tänaval on oma lugu ja kuju ning lõhn. Niisiis tuuseldasime 5th av. poodides ja nautisime Broadway tulesid. Otsustasime ka külastada Ripley muuseumi Believe It Or Not. See on muuseum kus on maailma kõige veidrama olevused, juhtumid, asjad, sündmused jäädvustatud. Näiteks pikeim mees, suurim jalanumber, naine kes kaalus 800 kilogrammi, Elvise juuksesalk, ainulaadsed piinamisriistad, imelikud loomad ja lihtsalt imestama panevad sündmused meie ajaloos. Eks arvata võib, et see ole igaühe enda mõttemaailma küsimus, kas neid uskuda või mitte, aga sealt sai palju infot ajaloost ja sündmustest, millest minul veel aimugi polnud. Seejärel jalutasime lihtsalt ja nautisime suurlinna melu. Sõime kerge õhtusöögi ja jalutasime veel. Kes oleks eales arvanud, et ma ühel päeval istun NYs ja naudin kohvi koos austraallannast sõbrannaga???

Veidike ööelust!!!

Sel nädalavahetusel tutvusime Lauraga ka siinse ööeluga. Seni olime külastanud lihtsalt restorane ja tutvunud lähemate linnadega. Aga seekord võtsime suuna ööklubisse. See oli selline restorani moodi pubi alguses. kui sinna läksime, söime õhtust ja siis mõne tunni mõõdudes lapiti kõik toolid ja lauad põrandalt kokku, muusika põhja ning volaa, saigi ööklubi valmis. Veel mõne tunni mõõdudes astus lavale ka bänd. High road. Fantastiliselt head muusikat tegid. Siinne pidutsemine on palju vabam kui aga Eestis. Tuleb välja, et see on tavaline, et keset pidu suures peomõllus naised baariletile tantsima lähevad ning jooke valama hakkavad. Mida hilisemaks aeg, seda meeletumaks pidu. Tantsi kuidas tahad. Muidugi üllatas mind ka see, et istusime Lauraga pukkidel, ning ühel hetkel Laura tõuseb püsti ning võtab suuna meie vastas istuvatele poistele ja tutvustab end neile. Minule kui eestlasele oli see suur üllatus, mina näiteks nii ei teeks. Aga seal me olime. Vähemalt saime kaaslased õhtuks ja mina ei pidanud selleks isegi sõrme liigutama:D On vist midagi, mida austraalia ja ameerika kultuurist õppida??? Ja kell 1 peolt lahkuda on patt. Pidu kestku vähemalt nelja-viieni, siis saad ikka tundma ühte korralikku ameerika ööklubi pidu:P Järgmise nädalavahetuseni!

Õunu korjama 2!

Sõidame NY-i ???

Nii, nende nelja nädala jooksul oleme Lauraga(minu asutraallannast sõbranna) mõelnud, et millal tuleb see päev kui ära eksime. Täna see meil õnnestus. Piisab vaid ühest väikesest valepöördest ja sa ei saa enam tagasi pöörata, kuna teatavasti on need kiirteed ühesuunalised. Sattusime õigele teele , aga vales suunas. Järgmisest exitist sattusime aga juba NY(mitte nüüd otse linna küll). Okei. Oli küll õudne. Saime läbi teatud linnade tagasi oma teele, aga siis avastasime, et sõidame meie kiirtee selles osas, mis viib meid hoopis kaugele Connecticutist. Nonii, lahkusime jälle kiirteelt ja peatusime mingis kohalikus väikeses poekeses. Küsides, et kuidas saada I95le, et connecticutti, Darieni saada, olid müüjad üllatunud, ja ütlesid... woooooooooooooooooo............ nii, see tähendas seda, et pidime ikka väga puuse pannud olema:D Aga lõppkokkuvõttes oli meie kiirtee seal läheduses, ja 10 min. pärast olimegi Darienis. Küllap neile seal poes tundus, et meile, kes me oleme võõramaalased, osutub CT. jõudmine keeruliseks ettevõtmiseks, et pole just pood ümbernurga. Kui Lauraga koju jõudsime oli pulss juba oma normaalkiirusel tagasi, aga hetkel kui hakkasime kõrgemaid maju nägema ja kiirteede maksu putkasid, oli ikka pulss kohutavalt kõrge küll.:D Nii. Nüüd on see siis tehtud ja oleme ametlikult ennast siia Ameerikasse sisse ristinud. Rohkem seda rituaali korrata ei tahaks.

Õunu korjama!!!!!!

Mitu nädalat on juba minu siinne perekond plaaninud minna õunu korjama. Just. Tuleb välja , et see on siin üks suur lõbustuspaik, kuhu inimesed peredega lähevad, et õunu korjata. Minu esimene rektsioon peas oli muidugi see, et olen arvamusel, et see nüüd nii LAHE just küll pole, et sellest suure rõõmuga kogu perega osa võtta. Eile sai aga see retk perega tehtud. Seal olid meeletult suured õunapuude aiad, erinevaid sorte ja suurusi. Ja inimesi oli nagu loomaaias tipptunnil, kõik ringiuudistamas. Inimesed pandi traktori järel veetavasse kärusse ja tariti mäest üles, just nende puude juurde, mis tänasel päeval sihtobjektiks. Palavus oli kohutav. Kusagil 35 kraadi, lauspäikese käes tekkis aga täitsa kõrbe tunne. Kui kotid õunu täis saadi, tuldi sama masinaga sealt ka alla. Kuna peagi on siinne suursündmus halloween käes, siis alguspunktis müüdi erinevaid kõrvitsaid ja hernehirmutisi ja muid selle pidustusega seonduvaid tooteid. Nagu väike külaturg oli sinna tekitatud, ainult et hinnad viiega korrutatud.
Noo, eestikeeli seda nüüd küll päris õuntekorjamiseks nimetada ei saa. Kui korjad otse puu otsast ja suurt muud midagi ei tee, kui ühe reavahelt korra läbi jalutad. Siin on see pigem mõnus perekondlik tegevus. Ja seda peab ka mainima, et need õunad on kohutavalt head. Suured, mahlased ja magusad. Fantastiline.

Say hi!!!!

Minu tööpäev!

Tavaliselt, minu tööpäev näeb välja selline, et kell 07.25 ma ärkan. 5 minutiga olen valmis ja joon juba kohvi. Kell 07.58 vanemad lahkuvad ja ma jään kolme põnniga üksi. Alustan etappi number 1: hommikusöök. Lilyga on lihtne, tema tahab tavaliselt vaid jogurtit. Ka beebidega on lihtne, aga söötmine on omaette teema. Ühele meeldib haarata hammastega lusikast, niiet seda suust enam kättegi ei saa ja teisele meeldib lihtsalt oma toolis turnida, niiet iga hetk võib sealt välja lennata (tänaseks õppis ka teine selle ära). Etapp 2: lapsed riidesse ja mähkmete vahetus. Mu lemmikosa päevast:D Seejärel läheb pool tundi sellele, et lasped alla autosse saada ja Lily kooli viia. Kooli jõudes tuleb kõik lapsed autost välja võtta, Lily klassi viia ja tagasi autosse beebid. Siis algab aeg ainult beebidega, kas siis jalutuskäik, shoppamine, mõne pargi külastamine, magamine või mõni muu põnev tegevus. Siis lähme tagasi kooli. Beebid autost välja, Lilyle klassi järgi, tagasi autosse kõik lapsed. Siis koju, ja algab lõuna. Sama söömaaja rituaal kordub jälle. Siis riiete ja mähkmete vahetus. Ja kõik magama. Algab vaikne aeg kuni pereisa , kell 15.58 uksest sisse astub. Polegi ju nii hull?

Nädalavahetuse kokkuvõte

Mis mulle Ameerika juures meeldib, on see, et siin on ALATI midagi teha. Laupäev läks siinse pere seltsis. Kerge roadtripiga New Hamptonisse. Koomiline selle juures on see, et ameeriklastel tõesti võtabki mitu tundi aega, et teele asuda. Küll unuvad asjad maha ja küll on vaja minna enne teele asumist sinna ja tänna, ning lõppkokkuvõttes jõutakse sihtpunkti viimasel minutil. Õnneks meie ei pidanud kusagil ajaliselt olema. Mõnus perekondlik roadtrip oli, vägagi sarnane neile, mida televiisorist näinud olete:D
Pühapäeva hommik algas kerge kohvi ja trenniga-jõusaalis. Seejärel väike lõuna Stamfordis ja raamatupoes. Fantastiline kui odavad siin raamatud on. Oleksin vist hea meelega selle poe tühjaks ostnud ja kuna mina ja mu sõbranna müüjale muljet avaldasime, saime raamtud, mis ostsime isegi odavamalt. Sinna poodi läheme kindlasti tagasi. Siis mõnus jalutuskäik päikeses ja koju. Ning õhtu oli omaette kultuurishokk. Nimelt läksime kinno, aga see oli South Norwalkis ja et sinna saada tuli läbi sõita Norwalkist, mis aga ööajal oli JUBE. Vaikus tänavatel ja kambad liikvel. Mootoratturid kihutasid punaste tulede alt läbi. Seisma jääda oli ikka kõhe küll. Õnneks film oli hea ja humoorikas, seega lõõgastav. Kino ise oli omaette komõõdia. Midagi nagu meie Kosmos, aga veidike vanaaegsem. Ja tagasisõit Darieni läbi Norwalki oli veelgi kõhedam. Ent, mis ikka, lohutus on see, et see oli veel lahke linnake, et on olemas veel hullemaid. :D
Ahoi töönädal!!!!!!!!!!!!!!!!

Rowayton beach

That`s life....

ütles mu siinne pereema, kui lebasin tagahoovis keset külma õhtut kuumas mullivannis ja jõin kohvi. Jah, see oli tõesti hetk, mil tekkis küsimus, et no kuulge, mida veel tahta??? Palju meil on elus neid hetki,kui tunneme, et vat, see hetk minu elus praegu on just nii täiuslik, et hetkel enam parem olla ei saagi. Eks igaüks leiab, et miski võiks alati paremini olla ning isegi kui saavutaksime selle täiuse, leiaksime lõpuks, et ilma selle ülima täiuseta olekski olnud parim. Ehk siis eestikeeli õelduna, " suur tükk ajab suu lõhki".
Mida mina hetkel siin Ameerikas kõige enam naudin, on kõige lihtsamad asjad mina inimene vajab. Naudin, et ilm on kohutavalt soe, et ma ei pea masenduma Eesti vihmastest sügisilmadest. Jah, ka seda, et viskun keset hilisõhtut kuuma mullivanni. Või see, et siin on nii kohutavalt head kohvid ja erinevate maitsetega. Või see, et inimesed on vabad ja sõbralikud. Või see, et ma võin keset tänavat laulda ja see pole imelik. Või see, et ma ärkan iga hommik hea tujuga. Või see, et kui saan külmetuse, elan selle ühe päevaga läbi. Või see, et võin telekast lemmikfilme vaadata. Kas pole mitte lihtsad asjad, mida nautida? Ja nende paari nädalaga õpib neid imepisikesi asju palju enam hindama kui astuda oma elurutiinist välja. Ma ei mõtle siinkohal, et te peaksite nüüd kõik selleks kohe Ameerikasse lendama, aga piisab sellest kui võtta aeg maha ja nautida. Südamest nautida kõike seda, mida armastatakse, keda armastatkse. Kohvi???

Kes otsib, see leiab:P

Want some apple???

Mitte NIIIII tore päev:S

Täna seisin silmitsi päevaga, mis oli õudus. Nimelt õnnestus mul haigeks jääda. See on tappev olla kolme lapsega, haige- valud ja palavik 40 kraadi ja jõuetus. Imelik on see, et hommikul ei saanud midagi aru, arvasin, et mu valud tulevad minu katkistest jalgadest- nimelt, saan vaevalt kõndidagi tänu uutele kingadele, mis hõõrusid mu jalad jube katki. Aga enne lõunat läksin beebidega jalutama ja ma pidin peaaegu minemasta. Suhtelisel vähe mäletan sellest, kuna pilt käis ees ikka jube ringi ja ikka väga nõrk oli olemine. See oli hetk, kus oleksin hea meelega keset tänavat maha istunud , suure salli ümber pannud ja joonud mustasõstra teed ja seda oma sõpradega. Sel hetkel tundsin teist ikka suurt puudust, et polnud teid. Niiiiiii suur igatus tuli peale. Ja kui lõuna ajal diivanile viskusin ja külmakrampides olin, siis tundsin veel suuremat puudust teist, et juttu puhuda ja unustada minu enestunne. Siin haige olla ÜKSI, on ikka kõige kohutavam tunne maailmas. Nagu oleksin valele planeedile sattunud. Muidugi selles suhtes oli hea, et pereema tuli peagi koju ja saatis mind magama. Sain puhata ja ravida end. Hetkel jube meeleolugi parem ja söögiisu hakkab ka tagasi tulema. Uuh. Oli see vast alles päev. Loodame, et homme tunnen end paremini ja elu paistab taas ilusamates värvides.

Esimene nädal perega- läbi!!!!!!!!

Esimene ja supper nädal on läbi. Mina ja kolm last. Muide, need kaksikud on täpselt minu nägu, seega enamus inimesi arvab, et nad on minu:D pole v?
Täna juhtus vahva olukord, õpetasin Lilyle eestikeelseid sõnu ja siis tuli vanaema siia, ja ta küsis, et kuidas on eesti keeles vanaema???? Lily ütles- KÄNGURUUUUUUU......:D mingis mõttes vb tõesti.
Elu ise veereb siin koguaeg- topeltkiirelt. See linn on ikka tohutu suur minu jaoks veel. Kõik on eramajad ja see teeb selle linna nii suureks. Ja millised majad. USKUMATU, mida inimesed endale ehitavad. Kuidas nendes elada, pool elu otsid teist inimest mõõda maja taga.
Pean tõdema, et esimene nädal ja elu siin läks kergemalt kui kartsin. Kuigi jah, olen päeva lõpuks väsinud, siis leian, et see on normaalne ja talutav. Pealegi on ees nv. ja USA teised paigad peale Darieni tahavad ka avastamist. Seega see nv on plaanis lähimate kohtade külastamine ja usun, et ka veidike puhkusshoppingut:D

Veidike siis elust siin!!!

Kolm tööpäeva on läbi ja ma olen elus:D Seega pole kolme lapse kantseldamine mingu hullu suur tegu.:D Saab hakkama küll, kui veel omad nipid nendega tehtud saan, seda enam lihtsam hakkab olema. Eks see esimene nädal seike sissesulamise nädal siin rohkem ole küll. Igapäev õpin uusi asju.
Mis aga minule kui eestlasele kõige müstilisem on, et ükski inimene ei lähe sinust niisama mõõda, kõik ütlevad tere, ja siis kui lastega kusagil mänguplatsil olen, siis on neil juttu kui palju.See võtab ühel eestlasel ikka harjumiseks aega. Kohati tundun endale nagu "IMELIK", alatasa naeratan ja Hi, ooooh, HI, how are you, and you, you you????:D yeah, nii ta on..:D
Veel on üks asi , millest ma siiani aru ei saa, et nendel on liikluses siin valgusfooride süsteem, aga pöördeid tohib punase tule korral teha, kui just pole silti NO TURN ON RED LIGHT. Uskuge, ma olen paar korda ikka jäänud tule taga seisma, ning siis selja taga antakse märku, et you keera juba... Heh, küll ma mõikama hakkan.:P Mis veel on müstiline, et nagu teada, siis kollase joone peale parkida ei tohi, aga mida nemad teevad? Selleks et lapsi kooli viia pargivad nad auto alati kollasele joonele, kus kirjas, NO PARKING, kus on loogika???
Filmidega on siin küll hea, kanaleid kui palju, ja viimased hitid telekas. Heh, iga kell on midagi telekast vaadata. Kasvõi Oprah show, kus praegu on külaliseks näiteks Justin Timberlake, yeah yeah , mida veel tahta.:PJa neil kohalikel on siin mingi teema High School Musicaliga??? Nii hea see nüüd ka polnud:D
Niipalju siis elust siin:)

Esimene tööpäev!!!

Minu esimene tööpäev on läbi. Tahate päriselt teada, mida ma hetkel tunnen?????????????????
Ma tunnen seda, et ma tahan oma koju, oma teki alla. Ei , see ei tähenda seda, et mu päev halvasti läks, vastupidi, kõik oli supper. Aga täna tunnen, et ma tahan koju. Lapsed on toredad ja ma saan nendega hakkama. Pere on tore ja nad arvestavad minuga. Aga mina igatsen teid!!!! Jep, igatsen küll..:S....
Aga sõnad Lily:"Heli, I like you", teevad taas südame soojaks, ja tuletavad meelde, miks mulle siin meeldib.
Guys, i really to miss you. Tulge külla!!!:P

Uues kodus , uue hooga.

Pärast viiepäevast treeningut, lastakse meid kodudesse. Ja mina võin pärast neid kahte päeva selle pere seltsis õelda, et ma olen ikka kohutavalt rahul. See on peamine, et lapsed mind omaks võtsid, kuna see alati suurim probleem. Ja vanematele meeldin, seega , ei tohiks siin mingeid suure probleeme tekkida.
Samuti sain ka esimesi kultuurilisi eksperimente Ameerikas. Alustades nende toidukultuurist ja lõpetades nende sõnavaraga.
Niipalju minu esimestest päevadest Ameerikas. Kui aeg edasi, siis vaatame, mis saama hakkab.:)

Jah, nii minu päev on nüüd lõpuks ka õhtusse jõudnud ja teil hommikusse. Ja B28 leidsin kah üles, pärast püksirihma kuute korda maha võtmist ja pagasi seitsmet korda avamist.Et jõuda alguspunktist väravasse B28, läks aega 50 min. Milline luksus. Muideks, sain lennule NY.i ikka jube hea koha. Uskumatu lausa , aga sain omale koha ikkagi akna alla. Jap, boeing on ikka palju suurem kui meie estonian airi jupatsid.:D Aga siis, pannakse minu kõrvale üks noor tüdruk ja õeldakse, et hoia teda. No jah, eks ma ise ka suur lennusõitude harrastaja. Ja siis kolm istekoha oli, ja mees minu kõrvalt kadus kah ära, niiet, sain laiutada kahel istmel korraga. See 9 tundi läks kiiremini kui lend tallinnast frankfurti. Aga see siia koolituskeskusesse jõudmine oli kah omaette teema. NY lennujaamas haaras meid kohe lämatav õhu puudus, palavus oli kohutav, kuigi oli jube pime ja siis ootasime selles gaasivines ja palavuses oma bussi, mis oli kuhugi liiklusummikusse jäänud. Ja siis mõõda NY külge sõitsime ligi tund aega, ehk siis nagu mingi sellist teed mõõda nagu Tallinn- Virtsu. Lõpuks olen ikka nii väsinud juba siin , et ma ei jaksa enam rääkidagi. No mis siin rääkida ongi, kõik muudest rahvustest ja räägivad omavahel oma kodu keelt. Tühja kah, mängin ülbet ja ajan ameeriklastega juttu.;)
Ja juba hakkas see pizzaralli peale, no teretali, minu peale ka keegi mõtleb v? Muideks on siin 192 Au Pairi sellel koolitusel. Huuuuh... Nojah. Ameerika- kõigi unistuste maa.

Esimesed retked üksi!!!

Kell on 14.50. Siin, Frankfurdis, aga teil tund otsa, seega 15.50. väravasse B28 pean jõudma kella neljaks, seega vist jõuan??? Ja teate, lend kestab 9 tundi, 9 tundi???????
Uskumatu, hetkel tundub see nii pikk sõit, et ma vist ei jõua ealeski sinna Nyki. Aga okei, siin ma istun, üksi, aga mul polegi hirmus. Vahva pigem. Arvan, et seda seetõttu, kuna jõin just kohvi-minu päästja. Kõht ei löö ka enam nii palju nurru kui ennem reisil Frankfurti. Nii ilus on ikka taevas, sinna pilvede kohale võiks jäädagi, noooothing to worry about, peale selle et lennukil üks hetk kütus muidugi otsa võib saada. Heh. Tegin siin juba tutvusi ka, mingi ameeriklane vist, ei osanud telefoniga helistada, oi kui tark mina olen..:D Aga noh, tore, et aidata sain. Hetkel keerleb mul ainult üks mure peas, et kuidas ma seal N.Y-i lennuväljal hakkama saan, siin on juba meeletult käike ja kurve, mis seal siis veel on??? Aga noh, silmad on peas, aju töötab(kui kohvi veel saan) ja jalad liiguvad ning küsida oskan. Ju saab hakkama:DÜks asi keerleb veel peas, et viimane tunnike, olen seiranud siin ümberringi silte, aga ühte silti ma ei leia, seda, kus WC asuda võiks..:S Seega, ma vist lähen nüüd otsingretkele. Ja seejärel juba suundun väravasse B28.:D (kahjuks ei saanud ma lennule N.Y-i istekohti akna alla, et keskel..:S , aga kõike peab kogema. Reis F. Oli akna all, aga N.Y-i keskel, boeinguga..:D.

Üks nädal veel!

Täna on esmaspäev ja 3., täpselt nädala aja pärast praegu,lendan juba NY poole. Eile tekkisid esimesed mõtted, et mida kaasa võtta ja mida reisile selga panna- hakkab pihta. Veel tekkis tunne, et äkki peaks mõnede inimestega rohkem aega veetma või rohkem koos olema, näiteks isaga, aga samas ma ei oska, imelik, ei oska oma enda isaga aega veeta..:S Vb jätame elus liiga palju asju ütlemata, vähemalt mina tunnen, et on hetki ja olukordi, kus peas keerlevad laused, aga avalikkuseni ei jõua midagi. Näiteks, peaks ju meie vanemad teadma mida nad meile tähendavad, aga eile avastasin, et näiteks oma isale pole ma küll kunagi õelnud, et ta kallis mulle on. Njh, inimesed teevad ise oma elu raskeks, jättes nii palju tundeid ja lauseid enesele, kuigi need lausa väärivad väljaütlemist. Aga kas ühe nädalaga jõuab kõigile ära räägitud selle, mis 19 aastaga ütlemata jäänud?

Minu pere

Viimaste andmete kohaselt sain omale pere USAsse. NY lähedusse, nagu soovitud sai. Väga suurepärane pere ka. Nii ma siis lähen. Aastaks ära siit turvalisest ja rahulikust elust. Tegelikult ma kardan küll, lets face it eks..., aga mis mul üle jääb, süda külmaks ja avastama maailma.
Kõige raskem on see, et hetkel on nii palju vastunäidustusi sinna minekuks. 1. oleks ju normaalne, kui oleksin ikka ülikooli valinud 2. on isa, kes on väga haige , ning kelle ees tunnen süümepiinu, et just nüüd lahkun. 3. on elus inimene, kellest lahkuda raske( ei, see pole mingi vesistamise koht, see on reaalsuse käik, mis isegi minu ellu sattus) 4. sõbrad, kel on minu elus nii suur roll, et ma mitte ei kujuta ette siit nendeta lahkumist. 5. ema.
Aga kui nüüd mõelda , mis ees on , siis .... hoiame ühendust!!!!!

Veere veere!!!

Kas olete mõelnud, et millises hetkes te hetkel elate. Minu hetk on selline. Just praegu käib minus suur võitlus, võitmaks selgust enese kohale siin maailmas. Kas astuda suur samm suurde maailma, näha ja kogeda paljutki uut ja põnevat või leida oma koht siin Eestis, kus on minu sõbrad ja inimesed, keda armastan. Kui läheksin nüüd, nii järsku ,oleks vast lihtsam, vähem heietamist ja arutlemist. Kõik minu lähedased jääksid siia ning astutksin täiesti üksi uude ellu, kuigi ideaalis peaksid ju sõbrad ja kallid meie kõrval olema. Samas tean alati, et nad on mul iga kell olemas, isegi kui helistan kell 3 öösel, aga lähedus on see, mida eelkõige vajame. Ma tean, et raske saab olema, kuid ehk ligub elu nii palju kiiresti edasi, et suudan selle aasta nendeta elada. Elu ei saa seisma jääda, kes seda ikka veeretab kui mitte ise. Mina panen oma elupalli veerema ning kui hoog liig kiireks läheb, siis haarake kaigas ning pange see pall seisma, kasvõi hetkeks, et leiaksin tee tagasi teie juurde. Elu on karm, ent elama peab ning süda tugev ja karge astun edasi ja veeretan elu.

Kolm

Väike ülevaade sellest, mis toimub, kui astuda konkursi lavalaudadelt maha . Üks võimalus on selline, et sa tead, et läks halvasti, üldiselt, tead seda ette , kuna midagi läks ikka tõsiselt metsa laval ning ega midagi head loota pole. Sellisel juhul olen täheldanud, et pole mõtet autasustamist ära oodata, vaid on targem jalga lasta ning kuulda hiljem tulemustest. Uskuge mind, tulemused ei üllata teid, te tõesti ei võitnud midagi. Siis on selline tunne, kus laval nagu kõik õnnestus, aga omal püsib sisemuses tunne, et ei tea, polnud siin nüüd küll midagi erilist. Aga tavaliselt juhtub sellistel puhkudel olukord, kus oma suureks üllatuseks saavutad tõeliselt hea koha. Ning siis see kolmas võimalus. Lähed lavale, annad endast parima ja sul tõesti läheb suurepäraselt hästi, aga vat, miski jäi puudu või olid teised veel paremad ning pinguta palju tahad, hea koht jääb saamata. Seega võib siit järeldada, et u can never know, võib-olla saab sinu kõige tavalisemast ja lihtsamast etteastest ilmatuma suur tähelend, ning võib-olla sinu suure pingutamise järel, tuleb ikka ja jälle algusest alustada.