Siin Ameerikas on kombeks käis perekondlikel puhkustel soojades maades. Meie pere otsustas minna Floridasse. Uskuge mind, see lennusõit on päris vahva kahe 23 kuuse beebi ja 5 aastase surakaga:D. Aga kohe kui lennukist maha saime, siis see kuumus, mis seal oli, pole mõeldud inimestele. Esimesel päeval kui saabusime suundusime kohe hotelli Napelsis(Ritz-Carlton) ja siis allakorrusele basseini mulistama. Mmm.... luksus. Ja siis lasime lastel natuke aega puhata ja läksime kohalikku randa. See liiv mis sealses rannas oli, on sõnul kirjeldamatult pehme. Siis läksime pereisa sünnipäeva tähistama ühte restorani ja eks olime väsinud ka ning pugesime magama. Reedene päev oli puhtalt veidike ümbruskonnaga tutvumise ja rannas vedelemise päev. Ja õhtut sisustasime Olümpia avatseremoonia vaatamise ja Eesti sissetuleku ootamisega. Ei midagi Eesti vastu:D aga mu pere pole kunagi nii palju naerda saanud, kui Eesti oma kirevas kostüümis sisse astus. Ja mu pere ei anna rahu tänase päevani, nalja meie kohta neile jagub nüüd:D Laupäeva hommikul kiskus aga Napelsis ilm viluks ja pereisa hakkas mõtlema, et näitaks mulle Miamit. Laupäev läkski meil Miami külastuseks. Nägin South Beachi(vähemalt siin Ameerikas üks tuntumaid randu). Sealses rannas oli IGASUGUSEID:) Jaa..... see oligi meie laupäev. Põhapäev oli kottide pakkimiseks ja taaskord basseinipäev. Seekord aga suuremas basseinis ja rohkema rahvaga. Ja KOJUSÕIT. Uuuullaallalaaa..... teate. ma pole elu sees oma elu eest nii palju kartnud, kui selle lennu ajal. Nimelt koduteel pidime läbi lendama päris mitmest tormipilvest ja see lennuk oli kohati rohkem allapoole teel kui otse ja edasi. Raputas ja hüppas, väristas ja müristas ja välkus ja..... aa... ja kas ma mainisin, et lennu alguses üks väike meil oksendas minu peale??? njaa... oli see alles sõit põrgust läbi:D Aga koju me saime , kuigi pole kindel, kas lapsed meil enam ealeski jalga lennukisse tõstavad:D
