Rowayton beach

That`s life....

ütles mu siinne pereema, kui lebasin tagahoovis keset külma õhtut kuumas mullivannis ja jõin kohvi. Jah, see oli tõesti hetk, mil tekkis küsimus, et no kuulge, mida veel tahta??? Palju meil on elus neid hetki,kui tunneme, et vat, see hetk minu elus praegu on just nii täiuslik, et hetkel enam parem olla ei saagi. Eks igaüks leiab, et miski võiks alati paremini olla ning isegi kui saavutaksime selle täiuse, leiaksime lõpuks, et ilma selle ülima täiuseta olekski olnud parim. Ehk siis eestikeeli õelduna, " suur tükk ajab suu lõhki".
Mida mina hetkel siin Ameerikas kõige enam naudin, on kõige lihtsamad asjad mina inimene vajab. Naudin, et ilm on kohutavalt soe, et ma ei pea masenduma Eesti vihmastest sügisilmadest. Jah, ka seda, et viskun keset hilisõhtut kuuma mullivanni. Või see, et siin on nii kohutavalt head kohvid ja erinevate maitsetega. Või see, et inimesed on vabad ja sõbralikud. Või see, et ma võin keset tänavat laulda ja see pole imelik. Või see, et ma ärkan iga hommik hea tujuga. Või see, et kui saan külmetuse, elan selle ühe päevaga läbi. Või see, et võin telekast lemmikfilme vaadata. Kas pole mitte lihtsad asjad, mida nautida? Ja nende paari nädalaga õpib neid imepisikesi asju palju enam hindama kui astuda oma elurutiinist välja. Ma ei mõtle siinkohal, et te peaksite nüüd kõik selleks kohe Ameerikasse lendama, aga piisab sellest kui võtta aeg maha ja nautida. Südamest nautida kõike seda, mida armastatakse, keda armastatkse. Kohvi???

Kes otsib, see leiab:P

Want some apple???

Mitte NIIIII tore päev:S

Täna seisin silmitsi päevaga, mis oli õudus. Nimelt õnnestus mul haigeks jääda. See on tappev olla kolme lapsega, haige- valud ja palavik 40 kraadi ja jõuetus. Imelik on see, et hommikul ei saanud midagi aru, arvasin, et mu valud tulevad minu katkistest jalgadest- nimelt, saan vaevalt kõndidagi tänu uutele kingadele, mis hõõrusid mu jalad jube katki. Aga enne lõunat läksin beebidega jalutama ja ma pidin peaaegu minemasta. Suhtelisel vähe mäletan sellest, kuna pilt käis ees ikka jube ringi ja ikka väga nõrk oli olemine. See oli hetk, kus oleksin hea meelega keset tänavat maha istunud , suure salli ümber pannud ja joonud mustasõstra teed ja seda oma sõpradega. Sel hetkel tundsin teist ikka suurt puudust, et polnud teid. Niiiiiii suur igatus tuli peale. Ja kui lõuna ajal diivanile viskusin ja külmakrampides olin, siis tundsin veel suuremat puudust teist, et juttu puhuda ja unustada minu enestunne. Siin haige olla ÜKSI, on ikka kõige kohutavam tunne maailmas. Nagu oleksin valele planeedile sattunud. Muidugi selles suhtes oli hea, et pereema tuli peagi koju ja saatis mind magama. Sain puhata ja ravida end. Hetkel jube meeleolugi parem ja söögiisu hakkab ka tagasi tulema. Uuh. Oli see vast alles päev. Loodame, et homme tunnen end paremini ja elu paistab taas ilusamates värvides.

Esimene nädal perega- läbi!!!!!!!!

Esimene ja supper nädal on läbi. Mina ja kolm last. Muide, need kaksikud on täpselt minu nägu, seega enamus inimesi arvab, et nad on minu:D pole v?
Täna juhtus vahva olukord, õpetasin Lilyle eestikeelseid sõnu ja siis tuli vanaema siia, ja ta küsis, et kuidas on eesti keeles vanaema???? Lily ütles- KÄNGURUUUUUUU......:D mingis mõttes vb tõesti.
Elu ise veereb siin koguaeg- topeltkiirelt. See linn on ikka tohutu suur minu jaoks veel. Kõik on eramajad ja see teeb selle linna nii suureks. Ja millised majad. USKUMATU, mida inimesed endale ehitavad. Kuidas nendes elada, pool elu otsid teist inimest mõõda maja taga.
Pean tõdema, et esimene nädal ja elu siin läks kergemalt kui kartsin. Kuigi jah, olen päeva lõpuks väsinud, siis leian, et see on normaalne ja talutav. Pealegi on ees nv. ja USA teised paigad peale Darieni tahavad ka avastamist. Seega see nv on plaanis lähimate kohtade külastamine ja usun, et ka veidike puhkusshoppingut:D

Veidike siis elust siin!!!

Kolm tööpäeva on läbi ja ma olen elus:D Seega pole kolme lapse kantseldamine mingu hullu suur tegu.:D Saab hakkama küll, kui veel omad nipid nendega tehtud saan, seda enam lihtsam hakkab olema. Eks see esimene nädal seike sissesulamise nädal siin rohkem ole küll. Igapäev õpin uusi asju.
Mis aga minule kui eestlasele kõige müstilisem on, et ükski inimene ei lähe sinust niisama mõõda, kõik ütlevad tere, ja siis kui lastega kusagil mänguplatsil olen, siis on neil juttu kui palju.See võtab ühel eestlasel ikka harjumiseks aega. Kohati tundun endale nagu "IMELIK", alatasa naeratan ja Hi, ooooh, HI, how are you, and you, you you????:D yeah, nii ta on..:D
Veel on üks asi , millest ma siiani aru ei saa, et nendel on liikluses siin valgusfooride süsteem, aga pöördeid tohib punase tule korral teha, kui just pole silti NO TURN ON RED LIGHT. Uskuge, ma olen paar korda ikka jäänud tule taga seisma, ning siis selja taga antakse märku, et you keera juba... Heh, küll ma mõikama hakkan.:P Mis veel on müstiline, et nagu teada, siis kollase joone peale parkida ei tohi, aga mida nemad teevad? Selleks et lapsi kooli viia pargivad nad auto alati kollasele joonele, kus kirjas, NO PARKING, kus on loogika???
Filmidega on siin küll hea, kanaleid kui palju, ja viimased hitid telekas. Heh, iga kell on midagi telekast vaadata. Kasvõi Oprah show, kus praegu on külaliseks näiteks Justin Timberlake, yeah yeah , mida veel tahta.:PJa neil kohalikel on siin mingi teema High School Musicaliga??? Nii hea see nüüd ka polnud:D
Niipalju siis elust siin:)

Esimene tööpäev!!!

Minu esimene tööpäev on läbi. Tahate päriselt teada, mida ma hetkel tunnen?????????????????
Ma tunnen seda, et ma tahan oma koju, oma teki alla. Ei , see ei tähenda seda, et mu päev halvasti läks, vastupidi, kõik oli supper. Aga täna tunnen, et ma tahan koju. Lapsed on toredad ja ma saan nendega hakkama. Pere on tore ja nad arvestavad minuga. Aga mina igatsen teid!!!! Jep, igatsen küll..:S....
Aga sõnad Lily:"Heli, I like you", teevad taas südame soojaks, ja tuletavad meelde, miks mulle siin meeldib.
Guys, i really to miss you. Tulge külla!!!:P

Uues kodus , uue hooga.

Pärast viiepäevast treeningut, lastakse meid kodudesse. Ja mina võin pärast neid kahte päeva selle pere seltsis õelda, et ma olen ikka kohutavalt rahul. See on peamine, et lapsed mind omaks võtsid, kuna see alati suurim probleem. Ja vanematele meeldin, seega , ei tohiks siin mingeid suure probleeme tekkida.
Samuti sain ka esimesi kultuurilisi eksperimente Ameerikas. Alustades nende toidukultuurist ja lõpetades nende sõnavaraga.
Niipalju minu esimestest päevadest Ameerikas. Kui aeg edasi, siis vaatame, mis saama hakkab.:)

Jah, nii minu päev on nüüd lõpuks ka õhtusse jõudnud ja teil hommikusse. Ja B28 leidsin kah üles, pärast püksirihma kuute korda maha võtmist ja pagasi seitsmet korda avamist.Et jõuda alguspunktist väravasse B28, läks aega 50 min. Milline luksus. Muideks, sain lennule NY.i ikka jube hea koha. Uskumatu lausa , aga sain omale koha ikkagi akna alla. Jap, boeing on ikka palju suurem kui meie estonian airi jupatsid.:D Aga siis, pannakse minu kõrvale üks noor tüdruk ja õeldakse, et hoia teda. No jah, eks ma ise ka suur lennusõitude harrastaja. Ja siis kolm istekoha oli, ja mees minu kõrvalt kadus kah ära, niiet, sain laiutada kahel istmel korraga. See 9 tundi läks kiiremini kui lend tallinnast frankfurti. Aga see siia koolituskeskusesse jõudmine oli kah omaette teema. NY lennujaamas haaras meid kohe lämatav õhu puudus, palavus oli kohutav, kuigi oli jube pime ja siis ootasime selles gaasivines ja palavuses oma bussi, mis oli kuhugi liiklusummikusse jäänud. Ja siis mõõda NY külge sõitsime ligi tund aega, ehk siis nagu mingi sellist teed mõõda nagu Tallinn- Virtsu. Lõpuks olen ikka nii väsinud juba siin , et ma ei jaksa enam rääkidagi. No mis siin rääkida ongi, kõik muudest rahvustest ja räägivad omavahel oma kodu keelt. Tühja kah, mängin ülbet ja ajan ameeriklastega juttu.;)
Ja juba hakkas see pizzaralli peale, no teretali, minu peale ka keegi mõtleb v? Muideks on siin 192 Au Pairi sellel koolitusel. Huuuuh... Nojah. Ameerika- kõigi unistuste maa.

Esimesed retked üksi!!!

Kell on 14.50. Siin, Frankfurdis, aga teil tund otsa, seega 15.50. väravasse B28 pean jõudma kella neljaks, seega vist jõuan??? Ja teate, lend kestab 9 tundi, 9 tundi???????
Uskumatu, hetkel tundub see nii pikk sõit, et ma vist ei jõua ealeski sinna Nyki. Aga okei, siin ma istun, üksi, aga mul polegi hirmus. Vahva pigem. Arvan, et seda seetõttu, kuna jõin just kohvi-minu päästja. Kõht ei löö ka enam nii palju nurru kui ennem reisil Frankfurti. Nii ilus on ikka taevas, sinna pilvede kohale võiks jäädagi, noooothing to worry about, peale selle et lennukil üks hetk kütus muidugi otsa võib saada. Heh. Tegin siin juba tutvusi ka, mingi ameeriklane vist, ei osanud telefoniga helistada, oi kui tark mina olen..:D Aga noh, tore, et aidata sain. Hetkel keerleb mul ainult üks mure peas, et kuidas ma seal N.Y-i lennuväljal hakkama saan, siin on juba meeletult käike ja kurve, mis seal siis veel on??? Aga noh, silmad on peas, aju töötab(kui kohvi veel saan) ja jalad liiguvad ning küsida oskan. Ju saab hakkama:DÜks asi keerleb veel peas, et viimane tunnike, olen seiranud siin ümberringi silte, aga ühte silti ma ei leia, seda, kus WC asuda võiks..:S Seega, ma vist lähen nüüd otsingretkele. Ja seejärel juba suundun väravasse B28.:D (kahjuks ei saanud ma lennule N.Y-i istekohti akna alla, et keskel..:S , aga kõike peab kogema. Reis F. Oli akna all, aga N.Y-i keskel, boeinguga..:D.

Üks nädal veel!

Täna on esmaspäev ja 3., täpselt nädala aja pärast praegu,lendan juba NY poole. Eile tekkisid esimesed mõtted, et mida kaasa võtta ja mida reisile selga panna- hakkab pihta. Veel tekkis tunne, et äkki peaks mõnede inimestega rohkem aega veetma või rohkem koos olema, näiteks isaga, aga samas ma ei oska, imelik, ei oska oma enda isaga aega veeta..:S Vb jätame elus liiga palju asju ütlemata, vähemalt mina tunnen, et on hetki ja olukordi, kus peas keerlevad laused, aga avalikkuseni ei jõua midagi. Näiteks, peaks ju meie vanemad teadma mida nad meile tähendavad, aga eile avastasin, et näiteks oma isale pole ma küll kunagi õelnud, et ta kallis mulle on. Njh, inimesed teevad ise oma elu raskeks, jättes nii palju tundeid ja lauseid enesele, kuigi need lausa väärivad väljaütlemist. Aga kas ühe nädalaga jõuab kõigile ära räägitud selle, mis 19 aastaga ütlemata jäänud?