viisa ja muud jamad!

Mul on peaaegu kuus kuud siin Ameerikas jälle oldud. Nüüd aga oli uut viisat vaja. Panin uue viisa taotluse sisse juunis. Tahtsin septembrist kooli minna, aga kuna viisa selleks ajaks ära ei tulnud, ei saanud veel minna. Siis igaksjuhuks taotlesin ka hetke viisa pikendust, et no kuulge, mingi viisa peab ju ära tulema. Aeg aga läks mõõda ja mitte miski kusagil edasi ei liikunud. Otsutasin et pean tegema plaani mis siis kui ei tulegi ükski viisa õigeks ajaks ära. Mõtlesin et üks variant oleks Austraalia, taotlesin viisa ja teine variant oleks Honduras. Mõlemad variandid tundusid päris head ja töötasid ka. Siis aga täna, minu suureks üllatuseks saabusid kõik võimalikud viisad mulle äkki. Sain nii Austraalia kui ka õpilasviisa kätte. Nüüd saan jälle hingata ja elada riigis mis on mulle koduks saanud.

mehed mehed mehed

Noh, ma mõtlesin et mis ma ikka oskan siia kirjutada. Mingi niisama igapäeva supikeetmistest ja põrandapesust pole nagu ka mõtet siin vesta. Räägin veitsa nö. eraelust. Üleelmine pühapäev käisin kohtingul. Iga inimene kes mind tunneb, teab et mind nii lihtsalt pühapäevasel hommikul vara üles ei saa. See pühapäev sain aga smsi, et ärka üles ja lähme matkama. Olgu.. ajasin end üles ja saime kell 9 kokku. Siis ta(Chris) viis mind hommikust sööma. Enne kohvi joomist ei saanud ma midagi aru mis ta rääkis. Aga siis pärast hommikusööki viis ta mind mägedesse, ma isegi ei teadnud et siin CTs mägesid on. Seal läksime õunapuu istandusse. Siin on komme käia õunu korjamas, mitte neid oma aiast noppida. Siis sõidutas niisama ringi seal mägede vahel ja siis läksime veiniistandusse ja jutustasime niisama. Ja siis oli kell juba pool 1 ja ta pidi tööle minema. Niiet, uskumatu, kui väga pingutada võib must ka veel romantik saada.:)

Jookse elu eest!

Täna siis sain LÕPUKS ametlikku Ameerikat kah tundma. Läksin Bridgeporti kella 7ks, et ühtesid pabereid täita jne. Kahjuks asus see maja Bridgepordi mitte NII hea osas. Majad olid vanad ja lagund... suhtkoht. Jõudsin sihtkohta. Esiuksest sisse ei saanud, pidi minema välitreppidest alla ja maja tagant sisenema. Sees käidud, väljun... ja siis näen , et treppidel seisab kari mustanahalisi tyype. Muud valikut polnud kui nende vahelt läbi minna. Tüübid tõmbusid kahte leeri laiali. Hakkan treppidest üles minema, ja näen, nagu õudusfilmis, silmanurgast, kuidas tüübid kiirel sammul sulle järele jooksevad nagu jahikoerad. Olgugi ,et plätud jalas, panin nagu tinavile treppidest üles ja alateadvuses palvetasin, et suure tee peal inimesi oleks, sest ennem kui majja sisenesin polnud seal ühtegi inimest. Ja just kui üles jõudsin, keeras üks auto tee peale ja tyybid sammusid treppidest alla tagasi.Ja siis LOOMULIKULT nagu õudukas, ei leidnud ma oma võtmeid üles.... nägin eemal ühte meest telefoniga, kiirel sammul selle juurde ja otsisin oma võtmed üles ja uskuge, kadunud ma sealt olin nagu tinavile.... sajaga.... Uuh.. I am glad to be all well:)

Ilm!

Meil ilmaga pannakse siin ikka küll kõvasti üle. Täna, sadeti lapsed, kel täispikk koolipäev, poolest päevast koju ja need kes aint pool päeva koolis/lasteaias käivad, ei läinud üldse kooli. Seda põhjusel, et kell 3 päeval jõuab meieni orkaan Earl. Ja lõppkokkuvõttes kõik mis me saime oli..... ilus päiksepaisteline ilm. Terve päeva. Mitte ühtegi tilka vihma, ei mingit tuult, mitte midagi. Jeresy rannikul vist natuke vihma sadas, aga see tundub ka olevat kõik.

Kuuba!

Eile istusime pereema ja naabrimehega ning jutustasime niisama elust ja olust. Siis sain teada midagi, mida ma seni ei teadnudki. Vbl rumalusest, vbl lihtsalt pole kuulnud, igastahes ma ei teadnud seda. Ameeriklastel on keelatud minna Kuubale. Alates Kuuba kriisist, 1962, on USA otsustanud, et tahavad Kuuba majanduse kokku kuivatada ning Castrol tagasi astuda, et nende sõnul siis uued suhted või midagi algatada, aga tegelikult vist siiski Kuuba üle võtta. Kui ameerikalsed ei vii sisse turismindusega raha, siis see on nagu üks viis Kuuba majandust nõrgestada. Samas, siin peres olid kõik käinud Kuubal ja nende sõnul oli see üks masendavamaid paiku , kus nad ealeski käinud on. Obama on nüüd nii palju seda korda lõdvemaks lasknud, et vähemalt kirju tohib Kuubale saata, ennem ei tohtinud sedagi. Ent Ameerikast ühtegi lendu Kuubale ei toimu, kuigi Florida Keysist võib selge ilmaga näha Kuubat. Niipalju muudeti ka veel, et need kes on sündinud Kuubale, need võivad reisida sinna, aga sedagi läbi Kanada v mõne muu riigi.

Televisioon!

Mõtlesin vahepeal natuke kultuurist ka lisada. Meile pandi uus kaabeltelevisioon. Omame 1000 kanalit ja minu õnneks või õnnetuseks on nende hulgas umbes 100 filmikanalit. Kui lihtsalt filmide vaatamise eest palka saaks, oleks mul väga lihtne karjäärivalikut teha. Tahtsin aga kirjutada nende veidratest reklaamidest. Eriti ravimireklaamidest. Eestis on iga ravimireklaami lõpus teade, et kõrvalnähtude puhul pöörduge artsi poole jne. Siin aga, samal ajal kui reklaam käib, ongi ravimi tutvustuseks, näiteks et vaigistab valu, aga võid saada südame ataki, oksendada, söögiisu kaotus, kuulmise langus, väsimus, peavalu, kõhulahtisus, jne jne jne... loetakse enamus juhtudel, KÕIK võimalikud muud haigused ette, et mis selle ravimi kasutamisel võib tekkida. Üks reklaam oli eriti hea, ma arvan, et see oli stressi vms vastu, kus loeti peale kuidas mõjub ja loomulikult oli keegi, kes oli kasutanud ja rääkis tulemustest. Üleval ääres aga oli valgelt kirjas: "Ei tasuks neid tulemusi loota!"
Veel üks huvitav asi mis aegajalt tehakse, on see, et mõne saate ajal tehakse paus, mingi tugev vali sireen hakkab tööle, sõnadega häire. Ja siis mees loeb peale, see on kõigets test, see on kõigest test, juhuks kui Ameerikas peaks midagi juhtuma, siis see oleks üks viisidest tervele ameerikale teate andmiseks, et siis evakueeruda või midagi taolist.

Video!

Lavatagust!

Mõtlesin, et panen kirja natuke detaile selle muusikali lavatagusest elust ka. Tüüp, kes peaosas oli, oli muidu päris ülbik, aga mind vist veidike kartis, kuna ikkagi vanem tsikk:D Teised tydrukud/poisid olid ülisõbralikud. Eks oli omasid vürtse ka , kes ikka pirtsutasidja laamendasid ja ülbitsesid aegajalt. Aga meil oli selline traditsioon, et alati 10min enne lavale minekut tegime suure ringi ja võtsime kätest kinni ja siis kes tahtis võttis sõna ja pühendas etenduse kellegile. Seoses kahe tuletõrjuja hiljutise hukkumisega, siis enamus meie meeskonnast pühendas etenduse hukkunute perekondadele, aga oli ka neid, kes pühendasid etendusi 9 aastat tagasi surnud vanaemale, haigele koerale, koerale kes kunagi eksisteeris, naabrile, kes hetkel kusagil reisil ja ei saa etendust vaatama tulla, kõikidele tuttavatele, kes ei ole kohale tulnud, suguvõsale publikus..jnejne... Tunnistan, et mina ei pühendanud ühtegi etendust kellegile, mina tean kellele see tähendas midagi , et lõpuks midagi teha sain oma meelis valdkonnas.Kui kõikide pühendused tehtud olid, siis alustati kusagilt ringist käepigistust ja see saadeti ringlema... kuni jõudis algusesse tagasi. Armsad inimesed:)

Läbi!

Ja ongi kõik. Meie neli etendust on läbi. Viimane etendus oli taaskord kõik läbi müüdud. Kõikidel etendustel oli saal rahvast täis. Täna on täitsa imelik siin istuda kell 6 ja süüa õhtust perega, pole juba 2 kuud sedasi olnud. Oehh... usun, et varsti õnnestub mul ka mingi video teema siia üles postitada.:) Grease is over and life goes on.

Nii...

Kolm etendust on selja taga. Siiani kõik no ikka meeletult hästi läinud. Lihtsalt uskumatu, ma olen õnne tipus hetkel. Cha Chana vallutan lava..:):P
Täna käis pere ka siin vaatamas, fabulous... noo, ma olen ise ka sõnatu:) Ja siis seike seik oli ka täna, et on osa, kus jalutan üle Maxi , kui ta lamab... täna ta aga unustas jalad kokku tõmmata, ja ma kukkusin ta otsa:D Õnneks sain käed alla ja asi nägi välja nagu pidingi alla tema peale kummardama:D
Oeh... elu on lill:D

We did it!

Esietendus on tehtud ja see oli ikka no ülivõimas. Metsik. Saal oli rahvast täis, rahvas elas kaasa ja plaksutas...... metsik... kõik tuli hästi välja ja midagi ei läinud sassi ka. Paremini saab alati, aga nooo ikka metsikult hästi läks. Nüüd oli meil väike pidu ka pärast esietendust ja enne etendust oli pidulik söömaaeg. Hmm, kui peol oli, siis andis kahjuks vanusevahe küll tunda. Aga nohh:D pidu on pidu.... Mina olen vana ja tulin vara koju:D

just my luck!

Täna oli viimane proov, mis pidi kestma kella 5st 10ni, tund kauem kui tavaliselt. Olime jõudnud oma etendusega juba teise vaatuseni kui äkki..... läheb tuletõrje alarm lahti... kõik majast välja ja seisime oma idiootsetes kostüümides- selgitus... lavale oli just tulemas see unenäo tants, kus meil on suured hõbedased keebid ja rullidest mägi peas, mis tekitab veidike tulnuka välimuse. Seisime seal pool tundi. Lõppkokkuvõttes sai meie proov läbi alles kell 11 ja me oleme surmväsinud. Homme on peaproov/esinemine vanuritele ja meil pole veel curtain callgi läbi võetud. Ehk siis esietenduseks neljapäeval on asjad vinksvonks paigas. Ja ma rebestasin lihast ka täna veidike, aga õnneks on see jalg , mida publiku ees venitama ei pea, ehk siis saab ilma selleta hakkama küll.

2 päeva!

Eelviimane proov on läbi. Homme on kella 5st 10ni jälle proov. Siis viimane ja kolmapäeval on esimene etteaste vanuritele ja siis neljapäeval päris esimene etendus kõigile. Minule tundub et kõik on koos ja asi näeb laval ikka päris fantastiline välja, aga eks on vaja veel lisada särtsu siia ja sinna. Minu kleit Cha-Chana on metsik. Sellel on mitu kihti sitsi ja satsi. Kleit ise on neoonroosa. Noo ikka üliilus ja metsik kleit. Sobib minu hüüdnimega, Metsik Cha-Cha. Homme anname endast parima ja paneme asja purki:)

Better!

Täna oli proov juba parem. Õpetasin poisile sammud selgeks ja saime hakkama küll. Läks hästi. Näeme juba ilusad välja laval.
Proov iseenesest on pikk ja aeglane. Esimesel osas mind vaevalt näebki laval. Olen alguses ja lõpus, tantsus, massis. Ja siis teises osas kohe alguses on minu kord lavale astuda. Paar rida, palju flirti, palju mehi ja palju tantsu.... they call me Cha-Cha, cause im the best dancer in St.Bernadettes!!!

arrrgghh zone!

Ega vist kõik ei saagi alati libedalt minna. Tants on koos, sooloosa on olemas, nüüd on vaid 8 päeva et see tiptop fantastiliseks lihvida. Konkreetselt see tüüp, kellega tantsin, Max, no ei pea ühtegi sammu meeles, mis ja kus on toimunud. Ühtegi võtet ei mäleta. Lõpu duo on üldse ununenud tal... lootusetu... Kõik hakkavad juba vaikselt pettuma ja sahistama, et mis taga toimub. Samas ega see mind ka eriti heas valguses näita, kui ta sedasi jamsib. 8 päeva, et jõuda -10st 100ni. Lets just hope for a miracle.

Uudis!

Viimasel ajal olen olnud päris hõivatud ühe suveprojektiga, millest siiani veel vaikisin lihtsalt et mitte ära sõnuda asja. Nüüd kõik ametlik ja kindel.
Algusest peale siis. Tulin siia USAsse ja nägin raamatukogus flaierit, et auditions for Grease musical. Läksin kohale. Pidin laulma ühe laulu ja siis järgi tegema koreograafia. Need, kes tahtsid Cha-cha osa, pidid ettevalmistama mingi tantsukava. Mina läksin lihtsalt kohale, oma ühe lauluga. Sain kutse tagasi... callbacks, nii laulu kui ka tantsu oma. Koreograaf ütles, et kutsub osad tagasi, kes ei oska ise arvatagi vbl, et sobiksid Cha-Cha rolli. Ja siis tantsisin seal ja lõpptulemus siis kokkuvõttes, sain endale selle Cha-Cha osa.
Proovid algasid 21.juunil. Igapäev kella 6st 10ni õhtul on proovid. Nii laul kui tants. Eelmine nädal jõudsime minu sooloosani. Kui seni eriti ei suhelnud nende inimestega selles grupis, kuna tundsin , et kõik tunnevad teineteist ja ei hakka vahele segama. Pole eriline enese peale suruja, siis pärast seda, kui näitasin tantsuoskusi, olen kõigi sõber. Reedel lausa need nö. filmidest tuntud "populaarsed mean girls" kutsusid mind sleepoverile ehk siis padjapeole vms. Ja konkreetselt oligi nii nagu filmides, klatsisid teisi, kõik tulid oma patjade ja magamiskottide ja magamisriietega ja jutustati terve öö.
Üks mustanahaline tyyp ütles hea lause minu kohta:" I am black and i have never seen a black woman dance like you do!" või siis üks tsikk ütles, et:" You make Max look so good dancing." Max on siis see tyyp kellega ma tantsin.
Im back in the game and better then ever;)
Show on siis ise 28.juuli kuni 1. august. Tulge vaatama:D
http://trumbullyouth.com/castinfo.html

Tungival soovil!

See blogimise värk on mul ikka täiesti soiku jäänud. Elu on liiga kirev ja kiire, et raisata aega netis blogimisele. Aga siis ema, Herkki ja Maria ja teiste kalade tungival soovil väike tagasiside toimunust, kuigi ma olen kindel, et teate nagunii kõike juba.
Vahepeal oli sünnipäev. 22, viimane taks. Pereema tegi mulle mõnusa ameerikaliku õhtusöögi lähedastega ja Amanda tõi maailma parima jäätisetordi. Jäätis on homemade. Siis sõime jõime ja rääkisime juttu. Arvan ,et elu kõige vaiksem sünnipäev. Siis tuli suur ameerika iseseisvumis püha. Meie naabrid kutsusid meid enda jahile. Väiksed õlled ja veinid ning lapsed ja suurele merele. Sõitsime nii kaugele välja, et nägime ilutulestikke enamustes linnades siin rannikul. Stamford, Milford, Stratford, Fairfield,East Haven, Greenwich jne. Kõik paistsid ära. Üks pikemiad ja ilusamaid ilutulestikke, mida ma näinud olen.
Ahjaa, veel üks nädalavahetus enne sünnipäeva käisime Cape Codis vanaisa juures. minu sõbranna Amanda tuli ka kaasa. Otsustasime taga minna Marthas Vineyardi. Mina olin seal varem juba korra perega käinud, aga mitte päris omapäi. Siis läksimegi, sinna saarele praamiga. Jalutasime ühes linnas ringi, ostsime bussipileti, avastasime ülejäänud saart, siis tulime esimesse linna tagasi ja peatusime mehhiko restos ja söime ning tegime õlled ja vaatasime USA vs mingimaa jalkamängu, kus USA haledalt pähe sai. Surprise surprise. Sõitsime paadiga tagasi koju. Valvasime lapsi kaks tundi, mullivannis ja siis vanemad sõidutasid meid järgmisesse linna ööklubisse. Päris koomiline vaatepilt oli see, kui nad suure minivaniga meile järgi tulid kahekesi ja meie sinna ronisime:D Loomulikult peatusid nad veel otse terrassi ees, kus meie ühe seltskonnaga juttu ajasime:D Oeh... elu väiksed koomilised hetked. Järgmine päev olin minna ainult pikali ja magasin, teatud asjaoludel.
Sellised lood siis siinpool sood. eks siin ole veel asju juhtunud, aga egas kõike pole vaja ka pajatada.
Ja teadmiseks.... torumees Matt on minevik:D

Kohtus käidud!

Tänaseks päevak olen oma kohtujamast lõpuks toibunud ja kiire nv on ka mõõdas. Mis siis juhtus. Kõik oli nagu mingis filmis, aint et päris elus on see kõik palju jubedam ja tüütum.
Kõigepealt läksime kohtumajja, mina, pereisa ja kaksikud. Meie arvasime , et asi käib kähku, lähed prokuröri juurde ja siis ta ütleb sulle , kas ta tühistab süüdistuse v pead kohtuniku ette minema. Minu puhul siis juhtus nii , et see kindlustuse jama tühistati, aga saadeti kohtuniku ette, kuna polnud juhilube. Mul olid, aga tuleb välja, et siin mingi uus seadus, mille kohaselt pead omama Ameerika juhilube ja välismaa juhilube siin ei aktsepteerita enam.
Läksin siis kohturuumi, laste ja pereisaga. Kaua see ikka võib võtta, sisse, süüdi, välja ja maksma trahvi. Ei, ei... mul läks viis tundi kohtumajas, ma olin kõige viimane kes kohtuniku ette kutsuti.Vahepeal otsustasime pereisaga, et lapsed ei pea vastu nii kaua ja seega ta võtab nad tööjuurde kaasa ja ma lähen neile järgi. Inimesi ruumis oli ligi 200, kõigepealt võeti ette need, kes olid advokaatidega, siis tulid ka need, kes otse vanglast tulnud, aheldatud kettidesse ja käeraudadesse ja mitme politseiniku saatel. Siis võeti ette need, kes ei räägi inglise keelt, ja vajasid tõlki, ehk siis enamastu mehhiklased. Hmm, ja lõpuks siis mina, pärast 5 tundi ootamist. Lähed ette, ütled süüdi, lubad enam mitte kunagi nii teha ja lähed maksad oma trahvi ära. Mul oli aga trahvi maksmiseks tsekk pereisa poolt, mida aga nad ei võtnud vastu, kuna see polnud minu nimel. Sularaha ka pole just nagu igapäevaselt 150 dollari ulatuses kaasas. Seega pidin minema pereisa tööjuurde, võtma lapsed, vahetama autod, tästma lastetoolid ühest autost teise, panema kütust autosse, võtma raha välja ja minema tagasi kohtumajja lastega. Ja muidugi hakkas siis sadama kui lastega autost väljuma pidin. Ja loomulikult autoga läbisõidetav sularahaautomaat läks rikki sel hetkel, kui mina selle ette jõudsin. Jaaaa lõppkokkuvõttes sai kõik korda. Raha makstud ja asi klaar. Aga ei ühtegi kohtumaja enam eal.Palun.

Huvitavat pidu kah:P

See nv oli meil siin, Mermorial day weekend, ehk siis esmaspäev vaba ja paraadid ja peod. Amanda kutsus mind ja Gerdat oma eks tüübi piknikule. Kui seda kuulsin, oli mul nii, et nonii, hakkab pihta, hea pidu ikka küll....:D Aga võta näpust, astusime oma õlledega peole ja kogu pidu koondus meie ümber. Mängisime joomismänge... ja ma ütlen teile, ei ole hea neis mängudes kaotada:D Üks mäng oli F...the dealer. Kus diileri käes on kaardipakk ja temast järgmine hakkab pakkuma, mis kaart järgmine on... kui pakub õigesti, joob diiler, kui valesti joob pakkuja.... kaardipakk liigub edasi järgmise kätte kui kolm tükki järjest pakuvad valesti. Ja minu õnnetuseks jäi see kaardipakk minu kätte terveks mänguks... ehk siis ma pidin õllet ära jooma terve 52 kaardi jagu:D So f...ed:DSiis lõpupoole oli selline kaardimäng, et kaardid pannakse õllepurgi ümber lauale ja siis võtad kaardi ja pead pakkuma mis värv on, kui pakud valesti, pead nii palju jooma kui suur kaart on, kui pakud õigesti, pead selle arvu teiste vahel ära jagama, et nemad jooks. Siis pead selle kaardi asetama õllepurgi peale nii, et välja ulatuvad kaardi otsad ei puutu kokku ühegi teise kaardiga, kui kukutad kaardid maha, siis pead selle õlle ära jooma:D
Seike chill piknik oligi...:D Järgmine päev, jumal tänatud, oli vaba:)

Ämber ämbri otsas!!!

No tõepoolest, mina astun küll ühest ämbrist teise ja muud mul pole õelda. Täna, LÕPUKS oli fantastiline päev. Sain uue sõbra , kellega välja minna ja pidutseda. Kõigepealt pidime minema tema sõbra juurde, olema seal nö. pinnal ja siis kusagile välja minema. Okei... jõuame Norwalki, sisestame GPSi ta aadressi... sõidan,..... ammm... ütleme et 800 meetrit, ja 400 meetrit tagasi nähtud politsei auto peatab meid kinni.... okeii.... esimest korda juhtub EVER selline asi, pärast Matsi autoga sõitmist ja kommenntaari...:" Miks te siis tulesid põlema ei pane?". Noh, ma eeldasingi et midagi sellist see olla võib... tuled, mida iganes, kurjam, ma ei rikkunud ühtegi liikluseeskirja ju?? Ment seisab meie auto taga nii 3 minutit, tuled täistugevusel.... ei tule autost välja.... ootame. Lõpuks tuleb välja.... suunab, nagu filmides, oma taskulambi mulle näkku... TEIE KINDLUSTUS ON AEGUNUD.... wtf? Ma ei tea midagi kindlustusest, veel rohkem olen kindel, et sellel perel on kindlustus olemas. Irene just eelmine nädal rääkis selle maksimisest. Ja teate, tal oligi see makstud. Ja siis ment läheb mu dokumentidega oma autosse, on seal oma 10 mintsa, tuleb tagasi, ja juba PALJU sõbralikumal ilmel. Et jah, teie kinldustus on aegunud ja bla bla... , mina , et aga mul on siis dokumendid mis näitavad et meil ON OLEMAS kindlustus. Ei, millalgi oktoobris on see katkestatud jnejnejne.... JA SIIS TULEB SEE JULM LAUSE..... JA ME PEAME TEIE AUTO KONFISKEERIMA, ära pukseerima jne. WTF, ma olen eiteakuskohas, eiteakellega ja ma eiteamidateha olukorras. Helistan koju. Pereema saab shoki. Ent ment oli tore sell ja kutsus oma sõbra autole järgi ja jättis meid paljudest muudest jamadest välja. Pereisa tuli mulle Norwalki järgi. Minu sõbranna sõber, viis mind Dunkin Donutsi, istusin seal, koos rekkameeste ja narkomentidega ning jõin kohvi ja ootasin et pereisa järgi tuleks ja et me saaks autole järgi minna. Siis me viisime selle sealt illegaalselt koju... tegelikult ei tohtinud veel sõita sellega ju, aga noh, kuidagi pidi selle ju koju saama. JA see läks meile 100 dollarit maksma, joppakollla..... perel siin niigi rahalised raskused. KOHUTAV. JA kõige tipuks, pean ma minema kohtusse:S Paberiga, mis tõendab, et nad on omale UUE kindlustuse saanud. Seega lõppkokkuvõttes, keeras kindlustusfirma mingi jama kokku. Palju õnne mulle kolmandal juunil, kui kohtus olen:(

Shot

Üksäev pereemaga läksime Walmarti lastele paari asjakest ostma õhtul ja lõpetasime hoopis pubis baarileti taga õllede ja veini klaasi taga. Siis nägime, et baarmen tegi mingeid huvitavaid shotte. Loomulikult üks meist pidi sõitma, see oli Irene , aga tahtsime teada mis shot see oli. Lasime minu peal proovida. Võtad õlleklaasi. Paned pooleldi täis heledat õlu. Shotiklaasi täidad pool amarettot ja pool mustasõstra viina ja siis viskad selle koos klaasiga sinna õlleklaasi sisse. JUBE HEA OLI:)

kriiipii

Laupäev oli minu meelest ikka päris jube. Jube selles mõttes, et minu esimene vaba päev, pärast 3 nädalat, siiani olen pidanud vajalikuks perega võimalikult palju aega veeta ja nö taasühineda. Ja siis laupäev oli vaba... v noh, alles kell 5 pidin lapsi valvama ja sedagi vabatahtlikult:D Aga siis, mõtlesin, et lähen Sheltonisse TjMaxxi shoppama ja et lähen võtan enne ühe Starbucks kohvi. Pargin auto, astun auto uksest välja , lukustan auto , astun kõnniteele ja sõna otseses mõttes põrkan kokku oma pereemaga. Ta kutsub mind restorani , mis asus sealsamas hommikusöögile. Okei... ostsin oma kohvi ja läksin söin nenega kohvi, järgmised tunnid veetsin oma heatahtlikust südamest nendega toiduaineid ostes. Milline puhkus:D Ja siis jõudsime koju. Veel oli aega enne kui tööle pidin hakkama. Siis ütlesin et lähen kaubanduskeskusesse, saaksin vähegi vaikust ja puhkust. Ausalt, seda oli vaja juba. Ja siis olen kaubanduskeskuses, lähen kingapoodi ja ennäe, põrkasin oma pereemaga JÄLLE kokku.. Siis tuli juba koju ja hakkasin taas tööle. Vaatasin lastega... Bring it on, all or nothing:D ja jõin naabrimehe toodud Poola õllesid:D

kohvihoolikutele

Tahtsin täpsustada, kuidas saan kohvi iga päev pärast seda kui lapsed kooli ära viskan. Maria , see on sulle:D Kaks varianti, Starbucks või Dunkin Donuts. Starbucksis, tellin kohvi, one hot regular grande kohvi please ja siis suundun sellega teise leti äärde, kus on sada eri varianti piima... valin LOW FAT:D veel on whole milk, half and half milk. Mingi oli veel:D Lisan oma Sweetneri ja lahkun:D Kui tahan, lähen Dunkin Donutsi. Neil on pigem komme ise suhkur ja piim juba lisada ja üldiselt tuleb neil väga magus ja mitte väga kuum kohvi. Starbucksi oma on HOT:D Seega, pigem eelistan Starbucksi, aga õhtul pärast õhtusööki, on see Dunkin Donutsi magus kohvi ka ikka päris maitsev:)

Miks?

Ma arvan et ma avastasin just ühe suure põhjuse, miks ma kindlasti lapsi ei tahaks. Meil on täid majas. JUBE:S laps saadeti eile päeval koolist koju, õeldi et täid. KUI ma nüüd küll aus olen, siis selle lapse peas ei olnud mitttte midagi. Tal oli kaelal lööve ja tundub et arst koolis lähtuski sellest diagnoosi andmisel. Aga noh, ikkagi tegime KÕIK kuuri läbi, sada shampooni ja special kreemi ja padjad viskasime ära ja miljon masinatäit pesu pesime-jälle. Ja täna hommikul, Lily sügas pead ja siis tehti sama kuur KÕIK algusest peale uuesti läbi. NO SEAL PEAS EI OLE JU MITTE MIDAGI:D Aga point see, et kui oleks, siis see on jube, mis nende eemaldamiseks läbi peab elama:D
Seniks elan oma TÄIuslikku elu edasi:D

õlu

Õlu mulle siin meeldib. Mis sellest et see on mitu korda väiksem ja mitu korda väiksema alkoholi sisaldusega... mulle meeldib. Täna oli meil jälle kaks armulaua pidu. Pärast kolme Bud Lighti, ühte Coronat ja kahte Heinekeni ei anna veel midagi tundagi.Teisel peol peeti umbes kolm ülistus kõne... ja tõesti... lõpuks võttis pisara lahti, ise ei saagi aru, kui palju ma sellele perele tähendan ja tagasi kinkinud olen.
I feel wanted:D

6

Uudis lühike ja efektne... eile õhtul hoidsin kuute last. KÕIGE huvitavam kogemus arvan et terve elu jooksul:D Kuus kätt ja kuus jalga.... why not?:D

Kolm päeva olen koristanud. Ja pesu pesnud. Lugesin üle.... suuri, megasuuri pesumasina täit pesu on olnud umbes 13, seega ka kuivatis.... jaaaaa uusi puhtaid saunalinu on 30 ja laste riideid on juurde tulnud umbes.... 5 riiuli jagu.... ja 14. pesumasina täis läks käiku.... 15. ootamas... ja vahepeal oli 6 last ka veel:D

Uus kodu ja uued kombed!!!

Me oleme kolinud. Koliti Trumbulli, veitsa veel kaugemale NYst, minu õnnetuseks. See meenutab mulle seda Carrie Bradshaw osa, kus ta oma mehega maale puhkama läheb. Puud igalpool jne jne. Samas on siin supperlahe ja mõnus. Mul on oma tuba, põhimõtteliselt oman tervet korrust ja sealhulgas baari:D

Mis kombed meil siin uues kohas ka....

1. lapsed mängivad väga palju jalgpalli. Laupäeva hommikul käisime võistlustel, Lily mängis ja ta isa oli treener. Nende võistkond kaotas. I wonder, who was the coach:D Siis mängu ajal hüüab Stephen-pereisa üle väljaku, LILY WAKE UP!!!!!!!! Emad minu seljataga, OMG, kuidas ta just sai nii õelda.. alalallaa, üks ütleb, äkki ta on selle lapse isa. Ooooh, yeah, probably:D Mina vastan neile, jah, see mees on selle lapse isa. Siis kohe, et ooo, mulle tundub, et ta on Bostonist.... eiiii, ta on Shotimaalt... , mina kohe kommenteerin, jah, ta on šotlane.

2.Veidraim asi mis oli, on see, et lapsed peavad end kirja panema raamatukogus, et minna lugema.... KOERALE. Seal nad siis istuvad ja loevad veerand tundi koerale:D

3. Eile sain tunnistama ühe pere leeripeol, kus oli 17 aastane poiss, meie sugulane, istus peolauas mu kõrval ja rääkis, et ooo sa oled juukseid värvinud, vbl suveks teed blondiks, v pruun heledate triipudega...lallalalaa... Ja siis pani pirni maha. Do you love facebook? Mina, et ee, minu poolest võiks olemata olla, mul suva. Tema siis, oh I LOOOVE it, i am always in it.

Okei, selge.

jaaa thats it for today:)

IM BAAAAAAACK!!!!!

Jälle tagasi,

seekord uues majas, uues ümbruses ja põhimõtteliselt uute lastega.... nii palju aega on mõõdas, et selle ajaga, mil ma neid viimati hoidsin , on nad ikka väga palju kasvand.

Ameerika toll-customs... on ikka veel üks SUUR NALI.... teist korda juba tõmmati mind teelt kõrvale, hoiti 2 tundi tollis kinni... kardeti... MIDA? Seal ma siis olin, mina, paar venelast ja tosin inimest Indiast ning 1 väga kahtlase välimusega mees eiteakust, kes ei osanud kuidagi seletada miks ta on otsustanud ameerikasse kuuks ajaks tulla. Igastahes tolliametnike pilt oli järgmine, noor poiss võttis mu dokumendid vastu, siis asjatas natsa, karjus üle saali.... ESCOOOOOOORT!!!, tuleb välja mustanahaline mees, viib minu ja mu dokumendid taharuumi. Dokumendid pandi väiksesse kotikesse, ja korvi, kus juba oli ees ootamas, oma.... 10 pakikest. Ootan ja ootan. Alguses, keegi seal leti taga isegi ei puutunud neid pabereid... ega dokumente, ajati niisama omavahel juttu. Ühel hetkel märkasid ametnikud, et okou, päris palju rahvast on siia kogunend, peaks mõne paberi läbi ka vaatama. Mehhiko verd mees, haarab ühe käega dokumentide järgi ja teisega.... sööb salatit. Nii ta siis vaataski seal neid dokumente ja söi. Vahepeal paar sõna mõne ametnikuga ja meie... ootasime. Head kommentaari kuulsin, kui minu pass kätte võeti... HÖHÖ....huvitav , kas tänapäeval kui viisad töötavad, peame neid ka kontrollima hakkama v? Njah, pärast PIKKA tüütut ootamist, seekord polnud enam hirmu ka, et mis saama hakkab , nagu eelmine kord, kui oli ikka päris jänes püksis, siis istusin ja ootasin, ning teadsin, mida oodata on. Dokumendid tagastatakse ja mõeldakse, MIKS see tüdruk kinni peeti??? Umbes nii oligi, seletas, et miks lähen, kuhu, millal viimati, bla bla... ja siis avastatakse, et eelmine kord, kui usas käisin, mis oli novembris, siis selle kohta pole mingit märget. Tuleb välja, et nad ei teagi et sel ajal siin viibisin. NOooo, usun, et seekord on neil 100 paberit selle kohta , et olemas olen:D

Njh, siin ma siis nüüd olen, pärast kahte Caesari salatit ja ühte Starbucksi kohvi, istun laua taga ja ootan ,et välja minna.... party time...:)

Seniks, kõike head,

ja loodetavasti olete juba varsti ise siin minuga:)

luvluv