Üllatus üllatus!!!

Sain siin nahutada et ei ole ammu midagi blogisse kirjutanud. Konkreetselt on nii, et köik üritused ja sündmused lähevad nii kähku mõõda et ei jõua neid kirja pannagi.
AGA , mis siis lühidalt juhtunud on vahepeal. Kool on täieshoos. Igpäev ja sada tundi. Siis see semester teeme ka etendust. Kaasaegne etendus, Welcome to Arroyos. Mängin Puerto Riclasest tüdrukut. Tösiselt hea etendus on tulemas. Väga hea ja mönusa seltskonnaga teeme ka seda etendust. Selle etenduse alla läheb ka ikka nii palju aega.
Siis esinesin Eesti Vabariigi Aastapäeva Aktusel ja Peol. Seal sain jällegi tuttavaks nii toredate inimestega, et ei oska sönadesse pannagi. Esinemine läks väga hästi ja vöis köigega rahule jätta. Kahjuks pilte sellest ei ole.
Siis olen NY palju rohkem käima hakanud jälle. Olen siin kuidagi nende uute tutvuste läbi ennast aina rohkem ja rohkem leidma hakanud. Kuidagi selline stabiilne rööm ja rahu on sees. Nii palju uusi söpru ja tutvusi. Ja elu kuidagi keeb, just nii nagu alati tahtnud olen.
Üks nädal, ytleme kaks nädalat tagasi, käisin oma söbranna Ryaniga NYs, kolmapäeval. Sain kokku klaverimängijaga NY Eesti Majas ja viisin Ryani sinna. No talle oli ikka tösine kultuuri shokk. Olin umbes 10 minutit ära ja selleks ajaks kui tagasi tulin klaverimängija juurest, olid eestlased talle sada erinevt eesti jooki ette laadinud ja Ryanil oli raske selget silma hoida. Nimelt oli ta sünnipäev ka ja siis nad seal ladusid neid Vana Tallinna shotte talle ette. Pole eestlane, siis seikest kraami kergelt alla ei saa. Peab olema pea, mis kannatab ja kogenud. Aga kuna mu etenduse tegevus toimub Lower East Side , siis vötsime metroo ja läksime sinna kusagile klubisse. Nii, aga see klubi oli , POETRY club. aga asi oli poetryst väga kaugel. Sisenedes oli nagu turulett peaaegu, umbes nagu Von Krahl meil Eestis ja siis avanesid suured kardinad ja seal taga oli siis öige pidu alles. See oli ka omaette kogemus jällegi.
Nüüd Ryan kolib NY elama, et siis küllap saab seal aina enam ja enam aega veedetud. Ta töötab sellises kohas , kus saab tasuta pileteid muusikalidele. Ja nyyd lähemegi juba märtsis yhte vaatama. Ma olen pönevil, sest see on muusikal mis just välja tuli nyyd veebruris ja mul laulurepertuaaris ka üks laul sealt muusikalist.
Noh, nii ta kulgeb. Aaa, juuksed värvisin ära. BLEACH BLONDE! hetkel on omale veel nii harjumatu, nagu vööras inimene, aga siis pltidelt vaatan et ei kena, ja siis lohutan et ehk näeb nii kena päris elus ka välja. Iseendale on veel vööras ja vastuvõetamatu. Nühin ühelt küljelt teisele ja ei sobi nii ega naa. Hetkel teen siin ravimaski ka, et juuksed aint krunnis,sest seal sada möksi sees, et sed kuivust natuke vähendada, muidu puhub tuul varsti köik peast ära kui kohe praegu hoolt kandma ei hakka. Aga seda ma ei tea, mis jummala eest mul peast läbi käis kui ma kunagi oma juuksed mustaks värvisin??

egas muud midagi... katsun mingi fotomontaazi ka siia tekitada lähiajal.

Kallistused!!!

How did I get in this situation?

Siin Ameerikas,on ikka iga päev uute tuultega ja toob kaasa täiesti ootamatuid olukordi.... Reedel polnud nädalavahetuseks veel muud plaani kui kool ja lumetorm. Need plaanid muutusid paari tunniga 100%. Sõbranna teatrist kutsus mind muusikavideo võtetele. Siis oligi, et terve laupäeva tegime videot NYs ja siis üks tuttav eesti majast, kutsus Lembit Beecheri kontserdile. Seal ajasin juttu eesti peakonsuliga NYs. Tema ja ta abikaasa on äärmiselt toredad inimesed. Hiljem sain jälle oma sõbrannadega kokku ja läksime koos koju tagasi. Hommikul oli laulutund ja kool ning veetsin päeva sõbrannaga. Siis kaevasin auto lume alt välja ja koju ära. Kogun energiat tuleva nädala jaoks. Ees on ikka päris hull nädal. Eks näis. Suured ettevõtmised ees. I just love NY.

Uus aasta on käes!

Head uut aastat!!! Katsun ikka jätkata selle blogiga siin sama edukalt või veel edukamalt :D 30ndal, enne aastavahetust mõtlesin, et davaiks, ma pole Ryanit ja ta venda ammu ammu näinud, et hetkel natuke rohkem aega et lähen neile külla. Rahulikust kodusistumise õhtust sai hoopiski õhtu täis pidu. Läksime NYki peole, ei võtnud rongi, vaid sõitsime ise sisse. Läksime hotell Chantelli, kus Ryan tundis seda promootorit ja kena, joogid tasuta ja pidu kui palju. Koju jõudsime kell 8. See oli küll öö täis seiklusi ja hommikul on alati, et ei tea kuidas küll ma sellistesse situatsioonidesse satun, mis öö jooksul juhtus. Aga noh, mõistus on taskus ja oskan seda kasutada kui vaja;)
Aastavahetuse ise olin oma teatrirahvaga. Meid oli vast ainult 8 kokku peol, aga see oligi siuke sõbralik omavahel aasta kokkuvõtmine. Vaatasime telekast aastavahestus pidustusi Times Squareil , mängisime lauamänge ja jõime shampat. Kuidagi venis jälle öö nii pikale, et saime magama alles kell 5.
Nüüd siin uuel aastal väga palju uut ja muutund ei ole. Tööd on palju ja varsti hakkab kool jälle ja igasugused katsed.
9 kuud on järgi, et peaks oma kotte ka pakkima. Kuhu septembrist elutee viib ei tea, üks võimalus on vanavanemate ja sugulaste juures, aga eks näis. Mingi võimalus vähemalt on olemas seljataga. Pead väga murdma ei hakka.
Paar illustreerivat pildikest kah:)