Selle sammuga, et siia Ameerikasse tulin on kaasnenud teatav arengu langus:D Nimelt mõtlen ma selle all seda, et inimene, kes veedab 50 tundi nädalas ja sealjuures ka mõnusa vaba aja vahel väikeste viieaastaste ja beebide hulgas, ei saa püsida oma saavutatud normaalsuse juures. Muidugi siia tulles oli üks hea eelis, oma normaalsusest olin ma kergelt kaugel. Kolmandal päeval Ameerikas lapsehoidjana küsis Lily minult, et kas kõik eestlased on nii pöörased kui mina. Tegin sellest omad järeldused. Lapsesuu ei valeta. Veel hakkasin pöörasust täheldama juhtudel, et kui autoga sõidame , siis terva mansa autos kisab täiel häälel, Lily, beebid ja...... mina, et kuulata oma hääle värinat kui auto hüppab. Ka seda ei saa normaalseks pidada, et lapsi kasvatab tüdruk, kellel on söögitants. Siinkohal mõtlen seda, et kui beebisid söödan, on vaja tantsida neile ja nende meeleolu üleval hoida. Siiani see vähemalt töötab. Või , et kui õues vihma sajab , siis selleks et autosse saada jooksen lastega ümber maja, mitte ei lähe otseteed. Päris kahtlane on ka see, et kui Lilyga mänguväljakul olen, siis mu jalad on samapikad kui liug(kuidas seda nüüd eestikeeles kutsutigi?) . Ei, tegelikult pole asi üldsegi nii hull kui esmapilgul tundub. Olen õppinud söögitegemise ära, siis autot valdan juba palju paremini, inglise keel kodune ja mu huumorisoon on avardunud. Jep mamps, ma saan juba naljadest isegi aru.
Laste endi arengut on aga jube põnev jälgida. Tänu minule on saanud Lilyst tervisliku toitumise jälgija. Näiteks Halloweeni ajal keeldus ta vastu võtmast shokolaadi, kuna see ei ole tervislik. Võta näpust, ema ja isa olid küll kurvad, kui laps tul koju pooltühja magusakotiga. Aga tuleb jääda endale kindlaks ning toituda mõistlikult. Pereema näiteks ei armasta kala. Minu saabumisega õppis laps ära tuunikala söömise, sest see on sulle kasulik. Vahel on päris lahe vaadata mini me-d. Istume laua taga ja sööme samasuguseid jogurteid, kuna mina söön seda, peab ju tema ka seda sööma. Ja uskuge mind, ta isegi peab istuma toolil samamoodi nagu mina. Ükspäev tuli ta minu juurde jutuga et tema tumemustad juuksed tõmbuvad blondiks nagu minul. Kui väga kaua neid juukseid jälgida , siis isegi võibolla leidsin paar blondi juuksekarva. (olgugi, et needki olid minu). Vahva on ka kuulata tema inglise keelt, mis on kergelt muutunud sarnaseks minu omale. Mis on aga eriti armas, on see näiteks, kui ta on olnud terve nädalavahetuse vanaema juures ja siis trepist üles jookseb ning mind kallistab ja sõnab, et igatses mind. Või siis see, kui vahel magama läheb ning ütleb head ööd ja I love you, Heli. Või siis ükskord kui tegin nalja, et ma arvan, et keegi armastab mind. Tema selle peale:"MEEE!" Päeva pärlid on need hetked. Vahel aga võib naerukrampid saada. Näiteks täna läksime parki jalutama, aga kuna olen tõbine , siis ei pannud meiki ega löönud end üles. Sellise kodusena astusin uksest välja. Lilyle ütlesin, et loodan, et me täna pargis ühtegi nunnut(cute) poissi kohta.:D Jap., just täna oli park täis neid. Ja Lily sõnas valjuhäälega: " This guy is cute. You should put on lipstick" Jap, ma ei olnud ainus, kes seda kuulis:D. Sellised me kahekesi oleme.
Beebidega on aga omaette lugu. Kui siia tulin, siis nad ei kõndinud, et rääkinud sõnu. Praeguseks aga tuterdavad vabalt ringi ja muidugi kumbki oma suunas ning vahel räägivad mõne sõnagi. Ja kasvavad tohutu kiirusega. Vaevu jaksan neid juba kandagi, aga eks musklid kasvavad ka:D
Ja veel pean mainimam, et mustanahalistel on juba sündides sõnade riimidesse seadmine veres. Laste mänguväljakul oli väike poiss, kes küsis ühe tüdruku nime, kelle nimi oli Grace. Tumedanahaline poiss aga selle peale: "Your name is Grace, I`ve got your case" Ja ta oli vast kerge kolm/neli aastat vana.
Eks igas päevas ole nende lastega oma kilde, oma pärle ja oma nõelu. Ent iga päev on ainulaadne ja põnev seiklus nende kolme fantastilise põngerjaga.
No comments:
Post a Comment