Tagasi eikunagimaale...

See Eesti on tegelikult üks ütlemata vahva koht.  Siin Ameerikas on nii hea teada, et on olemas selline armas väike hubane koht, kuhu suures mures peitu pugeda, olgugi, et see sulle nii ala 13000,- maksma läheb.:D Istusin paar hommikut õe juures maal trepil ja ei olnud seal lambaid ameeriklasi oma tobenaljakaid nalju tegemas ega mingeid Barbie emasid.  Puhas vaikus ja rahu. See kord kui nüüd Eestis käisin, ei tea kas juhtumisi või mitte, aga nägin teid kõiki. Kõiki neid kes mulle nii südamelähedased. Ja mul pole ealeski nii suurt nö. maailmalõputunnet olnud, kui nüüd, mil pidin jälle Eestist jalga laskma. Nende krokodilli pisaratega oleks terve Kopli veega üle ujutand. Ei tea mis juhtus. Aga tunne siia tagasi tulla ei olnud sama. Vb mu alateadvus teadis, et lennufirma mu pagasi ära kaotab:D, vb... ei tea. Aga see tunne pole ka tänaseks päevaks paremaks läinud. Suur klimp seisab kurgus ning on valmis end iga hetk välja laskma. Minu teine elu on jälle alanud. Jälle.  Igastahes, igatsen kohutavalt koju ja teie kõigi turvaliste käppade alla peitu.