See blogimise värk on mul ikka täiesti soiku jäänud. Elu on liiga kirev ja kiire, et raisata aega netis blogimisele. Aga siis ema, Herkki ja Maria ja teiste kalade tungival soovil väike tagasiside toimunust, kuigi ma olen kindel, et teate nagunii kõike juba.
Vahepeal oli sünnipäev. 22, viimane taks. Pereema tegi mulle mõnusa ameerikaliku õhtusöögi lähedastega ja Amanda tõi maailma parima jäätisetordi. Jäätis on homemade. Siis sõime jõime ja rääkisime juttu. Arvan ,et elu kõige vaiksem sünnipäev. Siis tuli suur ameerika iseseisvumis püha. Meie naabrid kutsusid meid enda jahile. Väiksed õlled ja veinid ning lapsed ja suurele merele. Sõitsime nii kaugele välja, et nägime ilutulestikke enamustes linnades siin rannikul. Stamford, Milford, Stratford, Fairfield,East Haven, Greenwich jne. Kõik paistsid ära. Üks pikemiad ja ilusamaid ilutulestikke, mida ma näinud olen.
Ahjaa, veel üks nädalavahetus enne sünnipäeva käisime Cape Codis vanaisa juures. minu sõbranna Amanda tuli ka kaasa. Otsustasime taga minna Marthas Vineyardi. Mina olin seal varem juba korra perega käinud, aga mitte päris omapäi. Siis läksimegi, sinna saarele praamiga. Jalutasime ühes linnas ringi, ostsime bussipileti, avastasime ülejäänud saart, siis tulime esimesse linna tagasi ja peatusime mehhiko restos ja söime ning tegime õlled ja vaatasime USA vs mingimaa jalkamängu, kus USA haledalt pähe sai. Surprise surprise. Sõitsime paadiga tagasi koju. Valvasime lapsi kaks tundi, mullivannis ja siis vanemad sõidutasid meid järgmisesse linna ööklubisse. Päris koomiline vaatepilt oli see, kui nad suure minivaniga meile järgi tulid kahekesi ja meie sinna ronisime:D Loomulikult peatusid nad veel otse terrassi ees, kus meie ühe seltskonnaga juttu ajasime:D Oeh... elu väiksed koomilised hetked. Järgmine päev olin minna ainult pikali ja magasin, teatud asjaoludel.
Sellised lood siis siinpool sood. eks siin ole veel asju juhtunud, aga egas kõike pole vaja ka pajatada.
Ja teadmiseks.... torumees Matt on minevik:D
No comments:
Post a Comment