Lavatagust!

Mõtlesin, et panen kirja natuke detaile selle muusikali lavatagusest elust ka. Tüüp, kes peaosas oli, oli muidu päris ülbik, aga mind vist veidike kartis, kuna ikkagi vanem tsikk:D Teised tydrukud/poisid olid ülisõbralikud. Eks oli omasid vürtse ka , kes ikka pirtsutasidja laamendasid ja ülbitsesid aegajalt. Aga meil oli selline traditsioon, et alati 10min enne lavale minekut tegime suure ringi ja võtsime kätest kinni ja siis kes tahtis võttis sõna ja pühendas etenduse kellegile. Seoses kahe tuletõrjuja hiljutise hukkumisega, siis enamus meie meeskonnast pühendas etenduse hukkunute perekondadele, aga oli ka neid, kes pühendasid etendusi 9 aastat tagasi surnud vanaemale, haigele koerale, koerale kes kunagi eksisteeris, naabrile, kes hetkel kusagil reisil ja ei saa etendust vaatama tulla, kõikidele tuttavatele, kes ei ole kohale tulnud, suguvõsale publikus..jnejne... Tunnistan, et mina ei pühendanud ühtegi etendust kellegile, mina tean kellele see tähendas midagi , et lõpuks midagi teha sain oma meelis valdkonnas.Kui kõikide pühendused tehtud olid, siis alustati kusagilt ringist käepigistust ja see saadeti ringlema... kuni jõudis algusesse tagasi. Armsad inimesed:)