Jookse elu eest!

Täna siis sain LÕPUKS ametlikku Ameerikat kah tundma. Läksin Bridgeporti kella 7ks, et ühtesid pabereid täita jne. Kahjuks asus see maja Bridgepordi mitte NII hea osas. Majad olid vanad ja lagund... suhtkoht. Jõudsin sihtkohta. Esiuksest sisse ei saanud, pidi minema välitreppidest alla ja maja tagant sisenema. Sees käidud, väljun... ja siis näen , et treppidel seisab kari mustanahalisi tyype. Muud valikut polnud kui nende vahelt läbi minna. Tüübid tõmbusid kahte leeri laiali. Hakkan treppidest üles minema, ja näen, nagu õudusfilmis, silmanurgast, kuidas tüübid kiirel sammul sulle järele jooksevad nagu jahikoerad. Olgugi ,et plätud jalas, panin nagu tinavile treppidest üles ja alateadvuses palvetasin, et suure tee peal inimesi oleks, sest ennem kui majja sisenesin polnud seal ühtegi inimest. Ja just kui üles jõudsin, keeras üks auto tee peale ja tyybid sammusid treppidest alla tagasi.Ja siis LOOMULIKULT nagu õudukas, ei leidnud ma oma võtmeid üles.... nägin eemal ühte meest telefoniga, kiirel sammul selle juurde ja otsisin oma võtmed üles ja uskuge, kadunud ma sealt olin nagu tinavile.... sajaga.... Uuh.. I am glad to be all well:)