Mina tean kuidas teha stressi:D

Täna siis oli päev kui pidin ema ära saatma, aga selgituseks, see nii lihtne nüüd ka ei olnud. Draamat ma oskan:D Ehk. alguses läks päev päris rahulikult, aga nagu mulle ikka kombeks, mõtlen kõik asjad miljon korda üle, suures hirmus et äkki midagi valesti. God knows why i was made like that. AGA... sõidame siis Stamfordi poole siit ema ja lastega et ta seal Connecticut Limo peale panna, mis ta lennujaama viiks. Sõidan ja mõtlen, oma mäluga, nii, see pilet on kotis, see on kotis jnejne , kuni jõuan oma ajus selle Limo piletini. Pilet oli ostetud ja kõike, siis käisin ajusopis seda läbi ja lõhki üle ja siis järsku hakkasin mõtlema, et mis kuupäev on. Jap ja siis jõudsime malli ja siis võtsin pileti välja ja no tere tali. Ma olin pileti emale eilsele päevale bronninud:D Mmhmh, Tule eile meile, võta homne ajaleht kaasa. Siis otsin telefoni numbrit millele helistada, usas saab kõike telefoni teel:D aga ei leia, sest ma LIHTSALT olin nii paanikas, klassikaline. Ja siis mõtlesin, ohh, sõidan sinna peatusesse kohale, seal väga targemaks ei saanud, aga keegi vähemalt näitas KUS see telefoninumber on. Jumalale tänu, bussis oli veel üks vaba koht ja ema sai ka ilusti peale. Sai esiistmel istuda. Vat kui uhke:D Aga Kell meil siin tiksus, ehk, ema see buss-limo pidi tulema 2.15pm jõudis mingi 2.20. Mina aga pean Lilyl kell 3.35 bussi vastus olema, ja sealt linnast läheb sõiduks mingi pool tundi ikka meie koju. aga noh, phmt oli mul ju veel varuks tund ja veerand, aga nagu ma ikka paanitsen, oli mul ikka paanika, et okou, ma ei jõua. Ega ma ilma asjata paanitse ka. Jõuan ma kiirteele ja vaata aga, autoõnnetus kusagil ja me sõitsime 2m. minutis. Konkreetselt. Mis kell ma lapsele järgi jõudsin? 3.31. Talk about timing:D Aga noh. Nüüd ootan emalt uudiseid, et kas ta kohale ka sai ja mismoodi kõik läks.