Siis... eile oli mul kool. Õps ütles, et tuleb mu etendust vaatama ja et ma põhimõtteliselt rohkemates tundides käima ei pea, kui ainult viimases, kus eksam. Thank juuu:) Siis aga oli meil külalisesineja, kes rääkis ühest programmist, mida meie kool pakub jnejne. Kokkuvõtvalt tegime mingi konto omale kusagile. Siis aga see naine luges ka moraali seal meile, et mida on vaja õppida jne. Siis rääkis meile oma eluloo ja siis ühel hetkel ütles, et tema ameerikas elatud aja jooksul kõige raskem olukord on olnud see, kui ta isa suri ja ta tagasi ei saanud minna ta matustele ja ta tundis, et ta ei olnud talle olemas. Ausalt? Ma peitsin oma pea sinna arvuti taha ja lootsin et keegi seda pisarate voogu ei märka , mis mõõda mu nägu alla hakkas voolama. Keegi ei näinud, ma oskan istekohti valida. Seal ma siis olin ja mõtlesin, et kui hale ikka küll noh. Mina ja nutan nii. mnjah.
Eniveis. Mary tuleb varsti ja kõik on tore.
No comments:
Post a Comment