Selline lugu, et see nädalavahetus käis mu pere siin Las Vegases. Läksid kellegi sõbranna pulma. Lahkusid reede öösel ja tulid tagasi täna, teisipäeva hommikul. Aga kala seisneb selles , et minule jäeti lapsed.;) Seega jäin üksi kolme lapsega. Ja ma tõesti ei mõista kuidas üksikemad seda kõike teevad. Ühe lapsega saan aru, aga kolm on...KOLM. Ma olin iga hommik kell 5 nendega ärkvel... ja vahel ka öösel ärkasin paar korda beebidega üles. See kõik on meeletu vastutus ja vaev, mida nägema peab. Eriti aga tuleb olla närvikindel. Kui närvi kaotad oled läbi kah omadega. Rahu, ainult rahu on selle kõige võtmesõnaks. Ma arvan, et ma pole kunagi nii väsinud olnud. Nii vaimselt, kui ka füüsiliselt. Selle kella viiest ärkamise juures oli ainus normaalne asi see, et eks ma läksin vara magama ka tänu pikale päevale. Põhimõtteliselt kukkusin iga päev kell 7 õhtul koos beebidega juba magama. Ei suuda kauem ärkvel olla. Nad kõik on nii erinevad ja nende kõikide iseloomude ja tujudega annab sammu pidada ja kui kõik on veitsa jamade tujudega... njh..
ei oska sõnul kirjeldadagi. Igastahes... edu! Aga.. hakkama sain:)
No comments:
Post a Comment