Ilusad pisiasjad!

Teate, viimasel ajal olen hakanud tohutult hindama neid igapäeva elu kauneid pisiasju. Kuna minu iga päev on seotud nende pisikestega, siis tahestahtmata leiangi neid päiksekiiri nendelt. Kunagi ei ole ühtegi üdini halba päeva, kuna ühe pisikese südamest tulev kallistus paneb suure naeratuse näole. Siena on näiteks nii nunnu, et kui käed laiali paned, siis ta jookseb sinu juurde ja annab sulle suure suure kallistuse. Ja siis , kui õhumusi saadad v niisamagi musi annad, siis võib kindel olla, et vastu tuleb ka. Ning nii vahva on ka see, kui nad sulle oma pesadest ärgates suure naeratusega käed annavad ja kaissu hüppavad. Või et kui mänguplatsil kusagil oleme, siis kindlasti iga viie minuti tagant peavad nad minu olemasolu kontrollimas käima ja Sienal on veel selline komme, et peab tulema ja kallistama. taylor on aga selline iseseisvam rohkem. Tal on tekkinud selline hästi lahe komme, et ALATI enne kui ta magama läheb, võtab ta oma pudeli ja istub tugitoolisse.... üksi... mitte kunagi ei tohi seal keegi teine olla. Istub, mõnuleb ja vaatab telekat, kuni keegi ta üles korjab ja magama paneb:P Seda ma armastan ka, kuidas nad iga päev aina uusi sõnu õpivad ja leiutavad uusi viise ronimiseks. Nimelt, ükspäev panid mõlemad vabalt liumäest üles.... isegi Lily ei saa sellega nii hästi hakkama. Aga nende rahuldamatu ronimisvajadus ajas nad nagu naksi liumäest üles. Nüüdseks aga on see ka juba nii tavaline. Hirm tuleb peale, kui mõtlen, et mis nad järgmiseks välja leiutavad:D Lilyga on aga hoopis teine lugu koguaeg. Ta on selline laps, et teeb pahandust, aga alati leiab kõigele väga targa vastuse, et miks miski juhtunud:D Ja täna, panin ta magama ja siis ütleb, et tead Heli, ma armastan sind isegi siis kui sa minuga kurjustad. Selle lapse suust tulev, ma armastan sind, on kõige siiram ja armsam, mida eales kuulda võiks. Armastan seda elu nendega, see on nii siiras, puhas, otsekohene, aus ja heasüdamlik. Nii hea on nende lastega elada....