viisa ja muud jamad!

Mul on peaaegu kuus kuud siin Ameerikas jälle oldud. Nüüd aga oli uut viisat vaja. Panin uue viisa taotluse sisse juunis. Tahtsin septembrist kooli minna, aga kuna viisa selleks ajaks ära ei tulnud, ei saanud veel minna. Siis igaksjuhuks taotlesin ka hetke viisa pikendust, et no kuulge, mingi viisa peab ju ära tulema. Aeg aga läks mõõda ja mitte miski kusagil edasi ei liikunud. Otsutasin et pean tegema plaani mis siis kui ei tulegi ükski viisa õigeks ajaks ära. Mõtlesin et üks variant oleks Austraalia, taotlesin viisa ja teine variant oleks Honduras. Mõlemad variandid tundusid päris head ja töötasid ka. Siis aga täna, minu suureks üllatuseks saabusid kõik võimalikud viisad mulle äkki. Sain nii Austraalia kui ka õpilasviisa kätte. Nüüd saan jälle hingata ja elada riigis mis on mulle koduks saanud.

mehed mehed mehed

Noh, ma mõtlesin et mis ma ikka oskan siia kirjutada. Mingi niisama igapäeva supikeetmistest ja põrandapesust pole nagu ka mõtet siin vesta. Räägin veitsa nö. eraelust. Üleelmine pühapäev käisin kohtingul. Iga inimene kes mind tunneb, teab et mind nii lihtsalt pühapäevasel hommikul vara üles ei saa. See pühapäev sain aga smsi, et ärka üles ja lähme matkama. Olgu.. ajasin end üles ja saime kell 9 kokku. Siis ta(Chris) viis mind hommikust sööma. Enne kohvi joomist ei saanud ma midagi aru mis ta rääkis. Aga siis pärast hommikusööki viis ta mind mägedesse, ma isegi ei teadnud et siin CTs mägesid on. Seal läksime õunapuu istandusse. Siin on komme käia õunu korjamas, mitte neid oma aiast noppida. Siis sõidutas niisama ringi seal mägede vahel ja siis läksime veiniistandusse ja jutustasime niisama. Ja siis oli kell juba pool 1 ja ta pidi tööle minema. Niiet, uskumatu, kui väga pingutada võib must ka veel romantik saada.:)

Jookse elu eest!

Täna siis sain LÕPUKS ametlikku Ameerikat kah tundma. Läksin Bridgeporti kella 7ks, et ühtesid pabereid täita jne. Kahjuks asus see maja Bridgepordi mitte NII hea osas. Majad olid vanad ja lagund... suhtkoht. Jõudsin sihtkohta. Esiuksest sisse ei saanud, pidi minema välitreppidest alla ja maja tagant sisenema. Sees käidud, väljun... ja siis näen , et treppidel seisab kari mustanahalisi tyype. Muud valikut polnud kui nende vahelt läbi minna. Tüübid tõmbusid kahte leeri laiali. Hakkan treppidest üles minema, ja näen, nagu õudusfilmis, silmanurgast, kuidas tüübid kiirel sammul sulle järele jooksevad nagu jahikoerad. Olgugi ,et plätud jalas, panin nagu tinavile treppidest üles ja alateadvuses palvetasin, et suure tee peal inimesi oleks, sest ennem kui majja sisenesin polnud seal ühtegi inimest. Ja just kui üles jõudsin, keeras üks auto tee peale ja tyybid sammusid treppidest alla tagasi.Ja siis LOOMULIKULT nagu õudukas, ei leidnud ma oma võtmeid üles.... nägin eemal ühte meest telefoniga, kiirel sammul selle juurde ja otsisin oma võtmed üles ja uskuge, kadunud ma sealt olin nagu tinavile.... sajaga.... Uuh.. I am glad to be all well:)

Ilm!

Meil ilmaga pannakse siin ikka küll kõvasti üle. Täna, sadeti lapsed, kel täispikk koolipäev, poolest päevast koju ja need kes aint pool päeva koolis/lasteaias käivad, ei läinud üldse kooli. Seda põhjusel, et kell 3 päeval jõuab meieni orkaan Earl. Ja lõppkokkuvõttes kõik mis me saime oli..... ilus päiksepaisteline ilm. Terve päeva. Mitte ühtegi tilka vihma, ei mingit tuult, mitte midagi. Jeresy rannikul vist natuke vihma sadas, aga see tundub ka olevat kõik.

Kuuba!

Eile istusime pereema ja naabrimehega ning jutustasime niisama elust ja olust. Siis sain teada midagi, mida ma seni ei teadnudki. Vbl rumalusest, vbl lihtsalt pole kuulnud, igastahes ma ei teadnud seda. Ameeriklastel on keelatud minna Kuubale. Alates Kuuba kriisist, 1962, on USA otsustanud, et tahavad Kuuba majanduse kokku kuivatada ning Castrol tagasi astuda, et nende sõnul siis uued suhted või midagi algatada, aga tegelikult vist siiski Kuuba üle võtta. Kui ameerikalsed ei vii sisse turismindusega raha, siis see on nagu üks viis Kuuba majandust nõrgestada. Samas, siin peres olid kõik käinud Kuubal ja nende sõnul oli see üks masendavamaid paiku , kus nad ealeski käinud on. Obama on nüüd nii palju seda korda lõdvemaks lasknud, et vähemalt kirju tohib Kuubale saata, ennem ei tohtinud sedagi. Ent Ameerikast ühtegi lendu Kuubale ei toimu, kuigi Florida Keysist võib selge ilmaga näha Kuubat. Niipalju muudeti ka veel, et need kes on sündinud Kuubale, need võivad reisida sinna, aga sedagi läbi Kanada v mõne muu riigi.

Televisioon!

Mõtlesin vahepeal natuke kultuurist ka lisada. Meile pandi uus kaabeltelevisioon. Omame 1000 kanalit ja minu õnneks või õnnetuseks on nende hulgas umbes 100 filmikanalit. Kui lihtsalt filmide vaatamise eest palka saaks, oleks mul väga lihtne karjäärivalikut teha. Tahtsin aga kirjutada nende veidratest reklaamidest. Eriti ravimireklaamidest. Eestis on iga ravimireklaami lõpus teade, et kõrvalnähtude puhul pöörduge artsi poole jne. Siin aga, samal ajal kui reklaam käib, ongi ravimi tutvustuseks, näiteks et vaigistab valu, aga võid saada südame ataki, oksendada, söögiisu kaotus, kuulmise langus, väsimus, peavalu, kõhulahtisus, jne jne jne... loetakse enamus juhtudel, KÕIK võimalikud muud haigused ette, et mis selle ravimi kasutamisel võib tekkida. Üks reklaam oli eriti hea, ma arvan, et see oli stressi vms vastu, kus loeti peale kuidas mõjub ja loomulikult oli keegi, kes oli kasutanud ja rääkis tulemustest. Üleval ääres aga oli valgelt kirjas: "Ei tasuks neid tulemusi loota!"
Veel üks huvitav asi mis aegajalt tehakse, on see, et mõne saate ajal tehakse paus, mingi tugev vali sireen hakkab tööle, sõnadega häire. Ja siis mees loeb peale, see on kõigets test, see on kõigest test, juhuks kui Ameerikas peaks midagi juhtuma, siis see oleks üks viisidest tervele ameerikale teate andmiseks, et siis evakueeruda või midagi taolist.

Video!

Lavatagust!

Mõtlesin, et panen kirja natuke detaile selle muusikali lavatagusest elust ka. Tüüp, kes peaosas oli, oli muidu päris ülbik, aga mind vist veidike kartis, kuna ikkagi vanem tsikk:D Teised tydrukud/poisid olid ülisõbralikud. Eks oli omasid vürtse ka , kes ikka pirtsutasidja laamendasid ja ülbitsesid aegajalt. Aga meil oli selline traditsioon, et alati 10min enne lavale minekut tegime suure ringi ja võtsime kätest kinni ja siis kes tahtis võttis sõna ja pühendas etenduse kellegile. Seoses kahe tuletõrjuja hiljutise hukkumisega, siis enamus meie meeskonnast pühendas etenduse hukkunute perekondadele, aga oli ka neid, kes pühendasid etendusi 9 aastat tagasi surnud vanaemale, haigele koerale, koerale kes kunagi eksisteeris, naabrile, kes hetkel kusagil reisil ja ei saa etendust vaatama tulla, kõikidele tuttavatele, kes ei ole kohale tulnud, suguvõsale publikus..jnejne... Tunnistan, et mina ei pühendanud ühtegi etendust kellegile, mina tean kellele see tähendas midagi , et lõpuks midagi teha sain oma meelis valdkonnas.Kui kõikide pühendused tehtud olid, siis alustati kusagilt ringist käepigistust ja see saadeti ringlema... kuni jõudis algusesse tagasi. Armsad inimesed:)

Läbi!

Ja ongi kõik. Meie neli etendust on läbi. Viimane etendus oli taaskord kõik läbi müüdud. Kõikidel etendustel oli saal rahvast täis. Täna on täitsa imelik siin istuda kell 6 ja süüa õhtust perega, pole juba 2 kuud sedasi olnud. Oehh... usun, et varsti õnnestub mul ka mingi video teema siia üles postitada.:) Grease is over and life goes on.

Nii...

Kolm etendust on selja taga. Siiani kõik no ikka meeletult hästi läinud. Lihtsalt uskumatu, ma olen õnne tipus hetkel. Cha Chana vallutan lava..:):P
Täna käis pere ka siin vaatamas, fabulous... noo, ma olen ise ka sõnatu:) Ja siis seike seik oli ka täna, et on osa, kus jalutan üle Maxi , kui ta lamab... täna ta aga unustas jalad kokku tõmmata, ja ma kukkusin ta otsa:D Õnneks sain käed alla ja asi nägi välja nagu pidingi alla tema peale kummardama:D
Oeh... elu on lill:D

We did it!

Esietendus on tehtud ja see oli ikka no ülivõimas. Metsik. Saal oli rahvast täis, rahvas elas kaasa ja plaksutas...... metsik... kõik tuli hästi välja ja midagi ei läinud sassi ka. Paremini saab alati, aga nooo ikka metsikult hästi läks. Nüüd oli meil väike pidu ka pärast esietendust ja enne etendust oli pidulik söömaaeg. Hmm, kui peol oli, siis andis kahjuks vanusevahe küll tunda. Aga nohh:D pidu on pidu.... Mina olen vana ja tulin vara koju:D

just my luck!

Täna oli viimane proov, mis pidi kestma kella 5st 10ni, tund kauem kui tavaliselt. Olime jõudnud oma etendusega juba teise vaatuseni kui äkki..... läheb tuletõrje alarm lahti... kõik majast välja ja seisime oma idiootsetes kostüümides- selgitus... lavale oli just tulemas see unenäo tants, kus meil on suured hõbedased keebid ja rullidest mägi peas, mis tekitab veidike tulnuka välimuse. Seisime seal pool tundi. Lõppkokkuvõttes sai meie proov läbi alles kell 11 ja me oleme surmväsinud. Homme on peaproov/esinemine vanuritele ja meil pole veel curtain callgi läbi võetud. Ehk siis esietenduseks neljapäeval on asjad vinksvonks paigas. Ja ma rebestasin lihast ka täna veidike, aga õnneks on see jalg , mida publiku ees venitama ei pea, ehk siis saab ilma selleta hakkama küll.

2 päeva!

Eelviimane proov on läbi. Homme on kella 5st 10ni jälle proov. Siis viimane ja kolmapäeval on esimene etteaste vanuritele ja siis neljapäeval päris esimene etendus kõigile. Minule tundub et kõik on koos ja asi näeb laval ikka päris fantastiline välja, aga eks on vaja veel lisada särtsu siia ja sinna. Minu kleit Cha-Chana on metsik. Sellel on mitu kihti sitsi ja satsi. Kleit ise on neoonroosa. Noo ikka üliilus ja metsik kleit. Sobib minu hüüdnimega, Metsik Cha-Cha. Homme anname endast parima ja paneme asja purki:)

Better!

Täna oli proov juba parem. Õpetasin poisile sammud selgeks ja saime hakkama küll. Läks hästi. Näeme juba ilusad välja laval.
Proov iseenesest on pikk ja aeglane. Esimesel osas mind vaevalt näebki laval. Olen alguses ja lõpus, tantsus, massis. Ja siis teises osas kohe alguses on minu kord lavale astuda. Paar rida, palju flirti, palju mehi ja palju tantsu.... they call me Cha-Cha, cause im the best dancer in St.Bernadettes!!!

arrrgghh zone!

Ega vist kõik ei saagi alati libedalt minna. Tants on koos, sooloosa on olemas, nüüd on vaid 8 päeva et see tiptop fantastiliseks lihvida. Konkreetselt see tüüp, kellega tantsin, Max, no ei pea ühtegi sammu meeles, mis ja kus on toimunud. Ühtegi võtet ei mäleta. Lõpu duo on üldse ununenud tal... lootusetu... Kõik hakkavad juba vaikselt pettuma ja sahistama, et mis taga toimub. Samas ega see mind ka eriti heas valguses näita, kui ta sedasi jamsib. 8 päeva, et jõuda -10st 100ni. Lets just hope for a miracle.