IM BAAAAAAACK!!!!!

Jälle tagasi,

seekord uues majas, uues ümbruses ja põhimõtteliselt uute lastega.... nii palju aega on mõõdas, et selle ajaga, mil ma neid viimati hoidsin , on nad ikka väga palju kasvand.

Ameerika toll-customs... on ikka veel üks SUUR NALI.... teist korda juba tõmmati mind teelt kõrvale, hoiti 2 tundi tollis kinni... kardeti... MIDA? Seal ma siis olin, mina, paar venelast ja tosin inimest Indiast ning 1 väga kahtlase välimusega mees eiteakust, kes ei osanud kuidagi seletada miks ta on otsustanud ameerikasse kuuks ajaks tulla. Igastahes tolliametnike pilt oli järgmine, noor poiss võttis mu dokumendid vastu, siis asjatas natsa, karjus üle saali.... ESCOOOOOOORT!!!, tuleb välja mustanahaline mees, viib minu ja mu dokumendid taharuumi. Dokumendid pandi väiksesse kotikesse, ja korvi, kus juba oli ees ootamas, oma.... 10 pakikest. Ootan ja ootan. Alguses, keegi seal leti taga isegi ei puutunud neid pabereid... ega dokumente, ajati niisama omavahel juttu. Ühel hetkel märkasid ametnikud, et okou, päris palju rahvast on siia kogunend, peaks mõne paberi läbi ka vaatama. Mehhiko verd mees, haarab ühe käega dokumentide järgi ja teisega.... sööb salatit. Nii ta siis vaataski seal neid dokumente ja söi. Vahepeal paar sõna mõne ametnikuga ja meie... ootasime. Head kommentaari kuulsin, kui minu pass kätte võeti... HÖHÖ....huvitav , kas tänapäeval kui viisad töötavad, peame neid ka kontrollima hakkama v? Njah, pärast PIKKA tüütut ootamist, seekord polnud enam hirmu ka, et mis saama hakkab , nagu eelmine kord, kui oli ikka päris jänes püksis, siis istusin ja ootasin, ning teadsin, mida oodata on. Dokumendid tagastatakse ja mõeldakse, MIKS see tüdruk kinni peeti??? Umbes nii oligi, seletas, et miks lähen, kuhu, millal viimati, bla bla... ja siis avastatakse, et eelmine kord, kui usas käisin, mis oli novembris, siis selle kohta pole mingit märget. Tuleb välja, et nad ei teagi et sel ajal siin viibisin. NOooo, usun, et seekord on neil 100 paberit selle kohta , et olemas olen:D

Njh, siin ma siis nüüd olen, pärast kahte Caesari salatit ja ühte Starbucksi kohvi, istun laua taga ja ootan ,et välja minna.... party time...:)

Seniks, kõike head,

ja loodetavasti olete juba varsti ise siin minuga:)

luvluv

Jälle uus peatükk!

Vat täna on kirjutamise tunne. Viimase aja tegemistest niipalju, et olen oma otsaga tagasi Eestimaal- ohjh... alati kui siia pärast nii pikka aega tagasi tulla, on see tunne ikka nii hea. See Eestimaa tegelikult on üks ütlemata vahva koht, tuleb vaid osata hinnata neid häid asju, mis meie riigil pakkuda , mitte vinguda nende nõrkkohtade pärast, kuna olgem ausad, et eks igal riigil ole omad plussid ja miinused, aga oma kodumaa on ja jääb ikka südamelähedaseks. Aga siinkohal ma ei väida seda, et ma nüüd siis paikseks jääksin. Kuna tagasi minna USAsse plaan läbi kukkus- Jumal tänatud, kuna ma olin sellest riigist päris väss juba ning ma arvan...:D et ma pole päris lapsehoidjaks siia ilma tulnud. Nüüd siis lähen enese otsingutele teisele poole- Austraaliasse. See on aga ka juhul kui kõik sujub ja ma siin Eestis seda ühte ja õiget elu ei leia järgneva kahe kuuga. Nii siis ongi, et ots sinnapoole ja tööle ja paar muud plaani ka:P Selline Nipernaadi tunne on küll hetkel, kuna kodu kui sellist otseselt pole, kõik mis mul oli on USAs, siinkohal ka OMA TUBA. Aga kohver pagaasnikus ja reisikott seljas, nii ma siin seiklen siis hetkel Tallinna ja Saaremaa vahel. Täitsa põnev elu- kus õhtu, seal öömaja:D Et ärge siis imestage kui mõni õhtu just teie ukse taga kohvriga istun ja ütlen, et tead... täna on selline lugu , et poetaksin oma pea teie ulu alla:)

Elu on seiklus!

10. september

See oli päev, mil mul sai siin Ameerikas oldud täpselt aasta ja homme on aasta päevast , mil end selle perega sidusin. TERVE AASTA. Ja seni on kõik päris ladusalt mõõdunud. Leian et see aeg mõõdus lennukalt... pole kordagi nii üleöö otsa saanud aastat olnud. Eks see aasta oli palju toimumas ka, vb see ka oma osa määras. Nüüd aga tuleb jälle vaadata , kust poolt tuuled  puhuvad ning mida tooma hakkavad. Põidlad pihku:)

Florida!

Siin Ameerikas on kombeks käis perekondlikel puhkustel soojades maades. Meie pere otsustas minna Floridasse. Uskuge mind, see lennusõit on päris vahva kahe 23 kuuse beebi ja 5 aastase surakaga:D. Aga kohe kui lennukist maha saime, siis see kuumus, mis seal oli, pole mõeldud inimestele. Esimesel päeval kui saabusime suundusime kohe hotelli Napelsis(Ritz-Carlton) ja siis allakorrusele basseini mulistama. Mmm.... luksus. Ja siis lasime lastel natuke aega puhata ja läksime kohalikku randa. See liiv mis sealses rannas oli, on sõnul kirjeldamatult pehme. Siis läksime pereisa sünnipäeva tähistama ühte restorani ja eks olime väsinud ka ning pugesime magama. Reedene päev oli puhtalt veidike ümbruskonnaga tutvumise ja rannas vedelemise päev. Ja õhtut sisustasime Olümpia avatseremoonia vaatamise ja Eesti sissetuleku ootamisega. Ei midagi Eesti vastu:D aga mu pere pole kunagi nii palju naerda saanud, kui Eesti oma kirevas kostüümis sisse astus. Ja mu pere ei anna rahu tänase päevani, nalja meie kohta neile jagub nüüd:D Laupäeva hommikul kiskus aga Napelsis ilm viluks ja pereisa hakkas mõtlema, et näitaks mulle Miamit. Laupäev läkski meil Miami külastuseks. Nägin South Beachi(vähemalt siin Ameerikas üks tuntumaid randu). Sealses rannas oli IGASUGUSEID:) Jaa..... see oligi meie laupäev. Põhapäev oli kottide pakkimiseks ja taaskord basseinipäev. Seekord aga suuremas basseinis ja rohkema rahvaga. Ja KOJUSÕIT. Uuuullaallalaaa..... teate. ma pole elu sees oma elu eest nii palju kartnud, kui selle lennu ajal. Nimelt koduteel pidime läbi lendama päris mitmest tormipilvest ja see lennuk oli kohati rohkem allapoole teel kui otse ja edasi. Raputas ja hüppas, väristas ja müristas ja välkus ja..... aa... ja kas ma mainisin, et lennu alguses üks väike meil oksendas minu peale??? njaa... oli see alles sõit põrgust läbi:D Aga koju me saime , kuigi pole kindel, kas lapsed meil enam ealeski jalga lennukisse tõstavad:D

The man!

Paar nädalat tagasi olin NYs seoses koolitusega, mida tänu sellele programmile, millega siin Ameerikas viibin , pidin võtma. Meie teise päeva lõunapausi ajal läksime Columbus Circle kaubanduskeskusesse. Ja just kui sisenesime vihises meist kiirel sammul mõõda üks paarike. Mis minule silma jäi , oli et vana mees koos ilusa noore naisega. ja siis hakkasingi sõbranna poole pöödruma, et iuu... nii noor tüdruk nii vana mehega. Tema aga peatas mu poolelt sõnalt ja ütles, et eiei... see on ju Bruce Willis. Mina, et eiei... see liiga kõhna et olla Bruce Willis.  Nad läksid ühte kallisse kellapoodi. Mina siis arvasingi, et no... kui see ka on ta, siis ega me teda enam kunagi ei näe ikka, et lähme ka poodi. Ja läksimegi. Seal meeter korda meeter poes olimegi siis mina, mu sõbranna ja bruce willis oma tüdrukuga. Kõige iroonilisem on aga see, et seni kuni meid poes polnud, suutsid nad normaalselt teineteise kõrval seista, kui aga meie ka poes olime, sai tüdruk armukadedaks ning ei saanud enam käsi Brucei küljest lahti:D. Otsustasime lahkuda ja mingi aja pärast lahkusid ka nemad. Jäime alla ootesaali oma lõunat sööma kui üks hetk äkki nägime, et ta läks sinna poodi tagasi. Jäime siis ootama et ta välja tuleks ja siis mu sõbranna pöördus ta poole, et tere, vabandage, et teie poole nii pöördun, aga kas te olete Bruce Willis? tüüp pani aga meist lihtsalt mõõda. Ahhaaa.... aga siis mõne sammu pärast, keeras otsa ringi tuli käsi väljasirutatud meie juurde ja ütles, tere, jah olen küll ja surus meie kätt:) Jap. Täitsa tõsi ja täitsa uskumatu:D

New York

Järgmised read postitan kõigile neile, kes kunagi pole NY näinud, et anda aimu mida näen mina ja milline see suurlinn ka on. 

Iga kord kui rongi pealt maha astun jõuan ma Grand Centrali, kuhu jooksevad kõik rongiliinid. See on üüratu suur ja laiub kõrgustesse nagu mõni suur kolosseum ja on suurte laekaunistuste ja lampidega. Aga kogu ilu sinna laealla jääb ka. Eriti suvel, kui kogu see prügi sinna koguneb ja haisema läheb ja absoluutselt mingit õhku ei liigu terminalides. Kopse tappev. 

Aga niipea kui avad uksed 42-le , siis kuuled igas suunas taksode tuututamist ja inimeste mäsu ja erinevaid keeli ja inimesi.Ning siis veel metrood oma jalge all. Ja ma ei tea miks, aga see lõhn... mis alati ei pruugi just LÕHN olla, on kuidagi nii meelierutav. Selline hõng on sellel linnal, mis kohe võtab sind oma lummusesse ja siin ei olene ka aastaajast. Niikui esimesel teeserval seisma jääd ja hetkeks peatud , et hinge tõmmata... fantastiline. Soe ja täiesti ära kasutatud ja tugev hõng tabab sinu kõiki meeli. Suunates aga pilk maha, näed kõnniteid mis on TÕSISELT räpsed.Nendel teedel küll plätut jalast ära ei tahaks kaotada:D Seal on KÕIKE... aga selle rahvamassi juures, mis NYs elab, pole ka ime, et teid eriti puhastena ei suudeta hoida. Ja siis kui veel mõne ketke leiad , et ringi vaadata, siis need hooned tunduvad igavikulistesse kõrgustesse ulatuvat. Ja nad on nii võimsad, et tõesti tekib tunne, nagu sa keerleksid nende majade all seal. Ja juhul kui kellegil tekib võimalus inimesi ülevalt allapoole vaadata,... siis inimesed on nii pisikesed, et vaevumärgatavad. NY on täielikult tikukarbi linn. Ülevaltpoolt pole selles linnas mitte midagi ilusat. Lihtsalt ruutlinn... üks tänav teise otsas, iga maja üksteise otsas. NYs on inimestel alati kiire. Vähemalt nii tundub, alati... harva leiab mõne vanakeste turistide paarikese kusagil 5dal jalutamas ja seda linna nautimas. Eriti hea on aga kuhugi kohvikusse maha istuda. Suvel välikohvikusse ja võtta hetk ja seda linna natuida. Fantastiline ja imeline linn, oma ilude ja ohtudega. 

Tagasi eikunagimaale...

See Eesti on tegelikult üks ütlemata vahva koht.  Siin Ameerikas on nii hea teada, et on olemas selline armas väike hubane koht, kuhu suures mures peitu pugeda, olgugi, et see sulle nii ala 13000,- maksma läheb.:D Istusin paar hommikut õe juures maal trepil ja ei olnud seal lambaid ameeriklasi oma tobenaljakaid nalju tegemas ega mingeid Barbie emasid.  Puhas vaikus ja rahu. See kord kui nüüd Eestis käisin, ei tea kas juhtumisi või mitte, aga nägin teid kõiki. Kõiki neid kes mulle nii südamelähedased. Ja mul pole ealeski nii suurt nö. maailmalõputunnet olnud, kui nüüd, mil pidin jälle Eestist jalga laskma. Nende krokodilli pisaratega oleks terve Kopli veega üle ujutand. Ei tea mis juhtus. Aga tunne siia tagasi tulla ei olnud sama. Vb mu alateadvus teadis, et lennufirma mu pagasi ära kaotab:D, vb... ei tea. Aga see tunne pole ka tänaseks päevaks paremaks läinud. Suur klimp seisab kurgus ning on valmis end iga hetk välja laskma. Minu teine elu on jälle alanud. Jälle.  Igastahes, igatsen kohutavalt koju ja teie kõigi turvaliste käppade alla peitu. 

Tõsine loomaaed!

Ma ei harju sellega vist kunagi ära, et siin Ameerikas loomad , nagu metsloomad niisama ringi jalutavad. Ükspäev, pargin auto maja ette ja astun autost välja ja sealsamas, ühe meetri kaugusel sööb kits rohtu... et mine ja tee või pai talle.Ja siis ükspäev... teen pannkooke ja siis.... aken on lahti ja pidin südamerabanduse saama, kui äkki aknast välja hakkasin vaatama ja seal orav kükitas ning nillis kuidas süüa teen ja veel sellise niimuuseas olemisega. Väikseid uruhiiri ja oravaid on siin nii palju, et see on ajuvaba. Kui kohe praegu aknast välja vaataksin, siis meie maja esine muruplats oleks neid täis. Ja jänesed. Iga nuka peal... niisama ukerdavad ja ei karda ka... nagu omad. Nojah. Eks see elu siin ameerikas olegi üks suur loomaaed:)

EDU!

Selline lugu, et see nädalavahetus käis mu pere siin Las Vegases. Läksid kellegi sõbranna pulma. Lahkusid reede öösel ja tulid tagasi täna, teisipäeva hommikul. Aga kala seisneb selles , et minule jäeti lapsed.;) Seega jäin üksi kolme lapsega. Ja ma tõesti ei mõista kuidas üksikemad seda kõike teevad. Ühe lapsega saan aru, aga kolm on...KOLM. Ma olin iga hommik kell 5 nendega ärkvel... ja vahel ka öösel ärkasin paar korda beebidega üles. See kõik on meeletu vastutus ja vaev, mida nägema peab. Eriti aga tuleb olla närvikindel. Kui närvi kaotad oled läbi kah omadega. Rahu, ainult rahu on selle kõige võtmesõnaks. Ma arvan, et ma pole kunagi nii väsinud olnud. Nii vaimselt, kui ka füüsiliselt. Selle kella viiest ärkamise juures oli ainus normaalne asi see, et eks ma läksin vara magama ka tänu pikale päevale. Põhimõtteliselt kukkusin iga päev kell 7 õhtul koos beebidega juba magama. Ei suuda kauem ärkvel olla. Nad kõik on nii erinevad ja nende kõikide iseloomude ja tujudega annab sammu pidada ja kui kõik on veitsa jamade tujudega... njh..
ei oska sõnul kirjeldadagi. Igastahes... edu! Aga.. hakkama sain:)

Väike fakt Darienist!!!

Mõtlesin et räägin teile ühe loo selle linnakese kohta, kus ma elan. Darien on selline väike Ameerika linnake, kus elavad väga, VÄGA rikkad inimesed. Ja siinsed pereemad on supperkõhnad ja üritavad elu eest näha välja supperemad. Aga uskumatu, mänguplatsil tuleb nende laste iseloom kõigil välja. Ei kuula sõna jne jne. No tühja sellega , ise teavad mis teevad. Nende elu. Aga fakt milleni jõuan nüüd, on see, et siin linnas filmiti film The Stepford Wives(Stepfordi naised). Kes iganes seda filmi näinud on, saavad aru selle filmi irooniast selle linna suhtes:)

Läheb löömaks!!!!

Mina ei ole kunagi olnud mingi sõnatseja või noh... inimene , kes kellegiga sõnavahetusse kergelt läheks. Aga ükspäev olin Lily ja beebidega ühe Lily klassiõe juures, nö. playdatel, ning selle maja kõrval on kohe suur laste mänguplats ja läksime sinna mängima. Kohe märkasime ühte väga kahtlast vanatädi oma lapselapsega, kes hakkas minu väikseid terroriseerima. Lükkas ja lõi ja ei lasknud kusagilt üles ronida. Mina sain päris kurjaks. Ja siis see vanaema istub seal ja ajab ühe naisega juttu ja ei tee asjast väljagi. Kuni ühel hetkel tuleb minu juurde ja seletab , et oi sul nii kenad lapsed, vaata mida kõike juba oskavad ja uskumatu ja uskumatu ja uskumatu.... ja siis muudkui üritab neid haarata jne.... hmm... kahtlane!!!!!! Nii, siis tuleb see teine naine kellega see vanamemm ennist juttu ajas meie juurde, et kas te usute pilti, see vanake just seletas mulle, et me ikka ei oska üldse oma laste eest hoolt kanda jne jne... põhimõtteliselt süüdistati taas olemas nii noor ema.... asi selleks , mul ükskõik, rääkigu , mis tahab, mina teen oma tööd ja olen õnnelik. Siis otsutasime sisse tagasi minna kuna hakkas külmaks tõmbuma. Mänguplatsilt selle lapse koju viis värav.... ja siis see memm jooksis meile järgi ja hakkas sõimama, et miks te jätate värava lahti, see on ohtlik, see on ohtlik. NO KUULGE!!! See on selle pere värav ise teevad, mis tahavad selle väravaga. Ma siis kostsingi talle, et see on nende oma värav , ise teevad sellega mis tahavad. Ta vastu, SEE ON OHTLIK; SEE EI TOHI LAHTI OLLA!!! Ja sõimab sõimab. Ma vastasin, et miks te parem selle värava pärast muretsemise asemel oma lastel silma peal ei hoia(seal mänguplatsil kõrval on kohe suur sõidutee). Ta vastu... VÄRAV TULEB KINNI HOIDA. Ma vastu.... parem valvake oma lapsi!!! ja jätsin asja sinnapaika... pärast see kogu lugu lõppes sellega, et kutsuti välja selle lapse ema ja see naine hakkas teda ka sõimama selle värava pärast, et ta läheb asjaga linnavalitsusse. Naine vastas talle aga nii... HEAD KÜLASKÄIKU LINNAVALITSUSSE!!!!!!

Ilusat emadepäeva!!!

Selle ilusa pildiga sooviksin kõikidele emadele ilusat emadepäeva. Olgu see teilgi nii värviline ja nii südamest:)

KAUNIST EMADEPÄEVA!!!

Tarkus tuleb!!!

Ei saa ei üle ega ümber sellest valust. Aga viimane tarkusehammas tuleb mul ikka erilise valuga. Terva pool nägu on paistes ja lõuas oleks nagu suur kuum kartul kinni jäänud. Hambaid kokku ei saa panna, esiteks tänu paistetusele ja teiseks kuna see on nii ülivalus. Nii ma siin siis istun, mingite erikõvade medikamentide all ja olen omadega suhteliselt uimane. Täna on vanaema juures suur grillimine emadepäeva puhul.... liha mina küll täna ei saa. Vat selline hot topic minu elus hetkel:D EHK saan targemaks ka selle viimase purikaga....

Ilusad pisiasjad!

Teate, viimasel ajal olen hakanud tohutult hindama neid igapäeva elu kauneid pisiasju. Kuna minu iga päev on seotud nende pisikestega, siis tahestahtmata leiangi neid päiksekiiri nendelt. Kunagi ei ole ühtegi üdini halba päeva, kuna ühe pisikese südamest tulev kallistus paneb suure naeratuse näole. Siena on näiteks nii nunnu, et kui käed laiali paned, siis ta jookseb sinu juurde ja annab sulle suure suure kallistuse. Ja siis , kui õhumusi saadad v niisamagi musi annad, siis võib kindel olla, et vastu tuleb ka. Ning nii vahva on ka see, kui nad sulle oma pesadest ärgates suure naeratusega käed annavad ja kaissu hüppavad. Või et kui mänguplatsil kusagil oleme, siis kindlasti iga viie minuti tagant peavad nad minu olemasolu kontrollimas käima ja Sienal on veel selline komme, et peab tulema ja kallistama. taylor on aga selline iseseisvam rohkem. Tal on tekkinud selline hästi lahe komme, et ALATI enne kui ta magama läheb, võtab ta oma pudeli ja istub tugitoolisse.... üksi... mitte kunagi ei tohi seal keegi teine olla. Istub, mõnuleb ja vaatab telekat, kuni keegi ta üles korjab ja magama paneb:P Seda ma armastan ka, kuidas nad iga päev aina uusi sõnu õpivad ja leiutavad uusi viise ronimiseks. Nimelt, ükspäev panid mõlemad vabalt liumäest üles.... isegi Lily ei saa sellega nii hästi hakkama. Aga nende rahuldamatu ronimisvajadus ajas nad nagu naksi liumäest üles. Nüüdseks aga on see ka juba nii tavaline. Hirm tuleb peale, kui mõtlen, et mis nad järgmiseks välja leiutavad:D Lilyga on aga hoopis teine lugu koguaeg. Ta on selline laps, et teeb pahandust, aga alati leiab kõigele väga targa vastuse, et miks miski juhtunud:D Ja täna, panin ta magama ja siis ütleb, et tead Heli, ma armastan sind isegi siis kui sa minuga kurjustad. Selle lapse suust tulev, ma armastan sind, on kõige siiram ja armsam, mida eales kuulda võiks. Armastan seda elu nendega, see on nii siiras, puhas, otsekohene, aus ja heasüdamlik. Nii hea on nende lastega elada....

Ise täidan!

Ma tõesti ei tea, aga ikka tõsiselt kaua, mitmeid aastaid oli mul Eestis üks unistus, näha Broadwayl muusikali Ooperifantoom. Jap, täna see täitus. Sain jube heade istekohtadega piletid ja kohale me Meritiga olime. Ma istusin ja ise ka ei uskunud, et seda kõike näen. Kui keegi on filmi näinud, siis seal kohapeal oli see aga kõik veelgi võimsam. Laest põhimõtteliselt kukkusid suured vägevad kujud ja lambid alla, ning tekitas sinus tunde nagu sa oledki tolles ajas ja hetkes, ning oled saalis ooperfantoomiga ning kogu tegevus on suunatud sinu pihta. Ja millised lavakujundused... kõik varieerusid äärmusest äärmusesse ja tekitasid suure lossi kujutluspildi... Tunnistan ausalt... pisarad voolasid... ma ei tea kas sellest, et see kõik nii vägev ja liigutav oli või... ei tea. Aga nagu teate, siis eriti seda vesistaja soont minus ju pole. Et seega see kõik pidi minu jaoks ikkagi midagi nii liigutavat olema, et vee lahti sain. Kindlasti lähen seda veel vaatama. Kindlasti.