Mitte NIIIII tore päev:S

Täna seisin silmitsi päevaga, mis oli õudus. Nimelt õnnestus mul haigeks jääda. See on tappev olla kolme lapsega, haige- valud ja palavik 40 kraadi ja jõuetus. Imelik on see, et hommikul ei saanud midagi aru, arvasin, et mu valud tulevad minu katkistest jalgadest- nimelt, saan vaevalt kõndidagi tänu uutele kingadele, mis hõõrusid mu jalad jube katki. Aga enne lõunat läksin beebidega jalutama ja ma pidin peaaegu minemasta. Suhtelisel vähe mäletan sellest, kuna pilt käis ees ikka jube ringi ja ikka väga nõrk oli olemine. See oli hetk, kus oleksin hea meelega keset tänavat maha istunud , suure salli ümber pannud ja joonud mustasõstra teed ja seda oma sõpradega. Sel hetkel tundsin teist ikka suurt puudust, et polnud teid. Niiiiiii suur igatus tuli peale. Ja kui lõuna ajal diivanile viskusin ja külmakrampides olin, siis tundsin veel suuremat puudust teist, et juttu puhuda ja unustada minu enestunne. Siin haige olla ÜKSI, on ikka kõige kohutavam tunne maailmas. Nagu oleksin valele planeedile sattunud. Muidugi selles suhtes oli hea, et pereema tuli peagi koju ja saatis mind magama. Sain puhata ja ravida end. Hetkel jube meeleolugi parem ja söögiisu hakkab ka tagasi tulema. Uuh. Oli see vast alles päev. Loodame, et homme tunnen end paremini ja elu paistab taas ilusamates värvides.