Üks nädal veel!

Täna on esmaspäev ja 3., täpselt nädala aja pärast praegu,lendan juba NY poole. Eile tekkisid esimesed mõtted, et mida kaasa võtta ja mida reisile selga panna- hakkab pihta. Veel tekkis tunne, et äkki peaks mõnede inimestega rohkem aega veetma või rohkem koos olema, näiteks isaga, aga samas ma ei oska, imelik, ei oska oma enda isaga aega veeta..:S Vb jätame elus liiga palju asju ütlemata, vähemalt mina tunnen, et on hetki ja olukordi, kus peas keerlevad laused, aga avalikkuseni ei jõua midagi. Näiteks, peaks ju meie vanemad teadma mida nad meile tähendavad, aga eile avastasin, et näiteks oma isale pole ma küll kunagi õelnud, et ta kallis mulle on. Njh, inimesed teevad ise oma elu raskeks, jättes nii palju tundeid ja lauseid enesele, kuigi need lausa väärivad väljaütlemist. Aga kas ühe nädalaga jõuab kõigile ära räägitud selle, mis 19 aastaga ütlemata jäänud?