Jah, nii minu päev on nüüd lõpuks ka õhtusse jõudnud ja teil hommikusse. Ja B28 leidsin kah üles, pärast püksirihma kuute korda maha võtmist ja pagasi seitsmet korda avamist.Et jõuda alguspunktist väravasse B28, läks aega 50 min. Milline luksus. Muideks, sain lennule NY.i ikka jube hea koha. Uskumatu lausa , aga sain omale koha ikkagi akna alla. Jap, boeing on ikka palju suurem kui meie estonian airi jupatsid.:D Aga siis, pannakse minu kõrvale üks noor tüdruk ja õeldakse, et hoia teda. No jah, eks ma ise ka suur lennusõitude harrastaja. Ja siis kolm istekoha oli, ja mees minu kõrvalt kadus kah ära, niiet, sain laiutada kahel istmel korraga. See 9 tundi läks kiiremini kui lend tallinnast frankfurti. Aga see siia koolituskeskusesse jõudmine oli kah omaette teema. NY lennujaamas haaras meid kohe lämatav õhu puudus, palavus oli kohutav, kuigi oli jube pime ja siis ootasime selles gaasivines ja palavuses oma bussi, mis oli kuhugi liiklusummikusse jäänud. Ja siis mõõda NY külge sõitsime ligi tund aega, ehk siis nagu mingi sellist teed mõõda nagu Tallinn- Virtsu. Lõpuks olen ikka nii väsinud juba siin , et ma ei jaksa enam rääkidagi. No mis siin rääkida ongi, kõik muudest rahvustest ja räägivad omavahel oma kodu keelt. Tühja kah, mängin ülbet ja ajan ameeriklastega juttu.;)
Ja juba hakkas see pizzaralli peale, no teretali, minu peale ka keegi mõtleb v? Muideks on siin 192 Au Pairi sellel koolitusel. Huuuuh... Nojah. Ameerika- kõigi unistuste maa.